Tahvel.

FOTO: Urmas Luik/ Pärnu Postimees

Meie koolisüsteemi suur eesmärk peaks olema olukord, kus Eesti lapsed, sõltumata elukohast, rahvusest ning sotsiaal-majanduslikust lähtealusest, saavad võimalikult hea ja seejuures ka võrdsel tasemel hariduse.

Kui riigikokku pürgivad poliitikud saavad mahti, et valimiskampaanias tõsiste probleemide üle arutleda, siis üks neist olgu kindlasti haridus. Selle, et PISA testide järgi kuuluvad Eesti õpilased maailma paremikku, et õpetajaid on paslik käsitleda maa soolana, kellele tuleb lubada moraalset ja ainelist tunnustust, ja et oluline märksõna on teadmusühiskond, suudab selgeks saada iga poliitbroilerihakatis. Et tegelikult ei ole elu nii lihtne ja lilleline, mõistetakse vähem. Üks tuntud muresid üldhariduses on koolide tasemeerinevused, millele viitas taas näiteks eelmisel nädalal avalikkuse ette jõudnud iga-aastane, riigieksamite sooritamisel põhinev koolide edetabel.

Venekeelsete koolide õpilased saavad PISA testides nõrgemaid tulemusi. Peaksime küsima «miks?» ja püüdlema taseme ühtlustamise poole. Pedagoogide järelkasv, tänapäevased õppematerjalid ja õpikäsitus on kahtlemata siin märksõnad. Samas tuleb taseme erinevuste põhjusi täiendavalt uurida, keelekümblusklasse edasi arendada ja nii edasi. Tähtis on, et me ei astuks tagasi samme, mille suhtes oleme koolide integratsioonis aastate jooksul kokku leppinud (nt otsus, et 60 protsenti ainetest peab gümnaasiumis olema eesti keeles). Kuigi mõni omavalitsus- või koolijuht pööraks meeleldi aega tagasi, on tõsiasi, et üldpilt ja hoiakud on muutunud.

Kui tahame hoida oma kooli ühtlaselt kõrgel tasemel, tuleb erakondadel vastastikuse poriloopimise asemel haridus fookusesse tõsta.

Keskkond muutub samuti pidevalt ning sedagi tuleb haridussüsteemi tulevikku otsustades silmas pidada. Koosõppiv kool ei tähenda enam kitsalt eesti-vene kokkuliitmist, vaid mitmekultuuriliselt pädevat haridusasutust laiemalt, kus väärtustatakse eesti keelt ja kultuuri, kirjutas suvel Postimehes Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar, viidates nn uussisserändajate laste tulekule eesti kooli. Niisiis, kui tahame hoida oma kooli kõrgel tasemel, ja peaksime tahtma, sest just sellest sõltub Eesti tulevik, tuleb erakondadel vastastikuse poriloopimise asemel need teemad fookusesse tõsta.

Muide, ka põhjanaabrid valivad kevadel parlamenti (Eduskunta) ja Soome ühiskonnas hakkab just koolist saama sündimuse kõrval keskne valimisteema. Ka soomlased on PISA testide järgi teravaimas tipus, kuid suundumused pole kaugeltki helged: kasvab õpilaste väljalangemine koolist, kriitika alla on sattunud kutseharidus, kus lõpetajate tase langeb. Arutatakse ka, millises vanuses oleks paslik alusharidusega pihta hakata ja kui pikk peaks kohustuslik osa kooliteest üldse olema.