Mihkel Mutt rändepaktist: me kõik oleme rehepapist!

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Ka suurimat tõde kuulutades peab olema paindlik, kirjutab Mihkel Mutt kirgikütnud rändepaktist, ja soovitab eeskuju võtta rehepapist.

Vaibuv vaidlus rändepakti üle tõstab varjatult fookusse veel mõned üldisemad ja põhimõttelised küsimused, mis on Eesti kui väikeriigi jaoks elutähtsad. Näiteks ausus või siirus laiemas rahvusvahelises kontekstis. Võtame Eesti võimaliku käitumise pärast seda, kui me viidatud paktiga ühineksime. Katrin Laur kirjutab sel puhul («Kes saab rändeleppest kasu?» Õhtuleht 26.11): «Eestil ei ole olnud ega vaja me ka tööorje. Parim ja ainus, mis meie jaoks võimalik on, on olla vaene, aga aus. Mitte püüda teha rehepappi, kirjutades ränderaamistikule alla ja lohutades samal ajal rahvast kodus, et ega me seda täitma hakka.»

Nõustudes autori eelneva analüüsiga pagulasprobleemi olemusest, pani see seisukoht mind kukalt kratsima. Mitte üksnes sellepärast, et «vaene, aga aus» ei lähe praegugi Eestis enam peale («kaua võib!?»). Asi on laiem.

Öeldakse, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Neile tuleks kindlasti lisada püsimine, alles jäämine, milleta muul poleks ju mõtet. Pean silmas just rahvast ja kultuuri. Isegi riik võib kaduda, sest seda saab taastada. Seevastu rahvast (loe: rahvust) koos kultuuriga ellu ei ärata. Seepärast ei kehti siinkohal päriselt paralleelid aususe ja siirusega üksikisiku (või ka mingi organisatsiooni või muu grupi) käitumisega.

Üksikisik võib täieliku aususe nimel end ohverdada ja märtriks saada, rahvas ei tohi seda. Individuaalne märterlus on innustuseks teistele, aga kadunud rahvas ei innusta enam kedagi. Seepärast ei tohi rahvas viimases instantsis oma püsimiseks vahendeid valida.

Peaasi: aus tuleb olla kõigepealt ikka enda vastu. Tuleb teha seda, mida ise õigeks pead, mitte mida teised sinust arvavad-eeldavad. Ja ei tohi endale valetada, see tähendab illusioonides elada, kiidukõnede kõminas reaalsustaju kaotada. Seepärast puudub reaalpoliitikal selles kontekstis negatiivne varjund, mida see omandab suurrahvaste omavahelistes tehingutes.

Seepärast ärme unustame ega mustame vana head rehepappi. Ta on ju meid aidanud läbi aastasadade. Kui papa Jannsen kõneles «mõne mehe mõnes asjas munade peal käimisest», siis ta teadis, millest rääkis. Me jäime ka nõukaajal püsima suuresti tänu sellele, et rääkisime avalikkuses üht, aga ise teadsime, kuidas asjad tegelikult on. Seda peangi iseenda ees aus olemiseks.

Praegu on meie «senjöörid» palju leebemad, palju humaansemad kui kunagi varem. Aga väike on endiselt väike ja suur on suur. Formaalne võrdsus ja ühetaolised õigused on teoorias toredad. Aga praktikas on nendega nagu väikepoodidel suurte kaubanduskettidega võisteldes. Lihtsameelselt ausaks jäädes nad lihtsalt hääbuvad. Seepärast peavad nad midagi välja mõtlema.

Kas ma kutsun luiskama, valetama? Loomulikult mitte, sest aus olla on alati meeldivam. Aga oma eksistentsiaalseid huvisid silmas pidades ei tohi unustada taktikalist kavalust ega prioriteete. Peab rohkem lugema Sun Zi «Sõjakunsti», millest on ka rahuajaks palju õppida, ning kuulama Kalevipoja siili.

Välispoliitika kahepalgelisus, mille Mart Helme telesaates hukka mõistis, oleks minu silmis hoopis teretulnud, kui me kindlalt teaksime, et see on teadlik taktikaline käik, vältimaks vanakurja enneaegset välja kutsumist. Ja et kui ta peaks ikkagi ükskord ilmuma, siis räägitakse temaga teist keelt.

Asi on aga selles, et paljudes eesti inimestes pole kindlust, et meie välispoliitika määrajad nii ka toimiks. «Nõukalaulu» ei uskunud enamik seda laulvaid kohalikke funktsionääre ise ka mitte, sest see oli liiga jabur. Aga «eurolaul» on palju meeldivam, palju humaansem ja seda võib tõesti uskuma hakata. Jällegi, mitte et seda üldse uskuda ei tuleks, vastupidi, suuremat osa sellest võib ja tuleb uskuda, aga mitte kõike.

Seoses rändepaktiga vaadakem maailma, kus võetakse pidevalt vastu lugematul hulgal resolutsioone ja sõlmitakse arvutult lepinguid. Aga kui palju neist kinni peetakse? On nad üldse selleks mõeldud? Nende vastuvõtmine on suurel määral asendustegevus või manööverdamine.

Pealegi, ükski lepe iseenesest ei mõjuta protsesse märkimisväärselt. Näiteks võiks olla Kyoto, veel enam aga Pariisi kliimakokkulepe, mille mõju keskkonnasaastele pole olnud adekvaatne. Rändepakt ei mõjutaks migrantide voolu. Ei ole nii, et selle tekst riputatakse palmi otsa ja külaelanikud otsustavad, et nüüd on tee valla. Potentsiaalsed migrandid ei loe seda pakti kunagi.

Teiselt poolt ei väära pakti tõlgendamine ühes või teises suunas tõsiasja, et Euroopas tiksub ammu nn demograafiline pomm, st juba siin olevad migrandid paljunevad põlisrahvast kiiremini. Ei mõjuta pakt ka seda, et Aafrika elanikkond kahekordistub sajandi keskpaigaks, kündides 2,5 miljardini. Ja et sealne pinnas pole kliimamuutuste tõttu võimeline seda hulka toitma. Näljaseid lootuse kaotanud inimesi ei hoia tagasi miski.

Nii et migrantide tulek või mittetulek Eestisse on kõnealuse paberiga suhteliselt vähe seotud. Seepärast oleks Eesti võinud sellele ka alla kirjutada. Kui tulevikus oleks asi tõsiseks läinud, oleksime võinud oma vastuargumendid esitada ja taganeda. Sest mis «nad» meile ikka teha oleksid saanud? See kõik on aga hüpoteetiline, sest võibolla poleks vastavat vajadust tekkinudki. Nüüd esitame argumendid enne, kui neid vaja läks, ja tõmbasime endale tähelepanu (kuigi ka seda ei maksa mingil juhul üle dramatiseerida). Tahta üle jõe minna, enne kui ollakse selle äärde jõudnud, ei kõnele erilisest riigimehetarkusest.

Siinkohal haakub rändepakt veel ühe laiema teemaga. See on õige vahekorra leidmine kahe asja vahel: ühelt poolt ise oma tões kindel olemine. teiselt poolt selle tõe kuulutamine ja sellele demonstratiivne tuginemine iga oma rahvusvahelise liigutuse puhul.

Veerand sajandi eest me aina kordasime, et «meid okupeeriti, meid annekteeriti». See oli õige ja meile tunti kaasa, aga – kuigi seda loomulikult välja ei näidatud – mõne aja möödudes hakkas see teisi tüütama. Ka suurimat tõde kuulutades peab olema paindlik, sest seda valimatult leierdades hakkavad kuulaja psüühika kaitsemehhanismid seda automaatselt tõrjuma. Õnneks me loobusime kiiremini kui mitmed meie lõunapoolsed saatusekaaslased.

Midagi analoogilist tundukse olevat õhus seoses rändepaktiga. Loomulikult erineb Eesti ajalugu enamiku vanade Euroopa maade omast. Loomulikult pole meil olnud kolooniaid ja sellepärast pole meil ka vastavaid süümepiinu, mis ajendaks migrante valimatult embama. Loomulikult on meil endalgi suurel arvul kunagi siia tulnud või suunatud «teisi», kellega me elame enamasti neutraalses ükskõiksuses.

Loomulikult on selles probleemis suuresti süüdi lääs, kes meid Stalinile maha müüs. Aga seda kõike ei tohiks hakata igal foorumil korrutama (õnneks seda veel vist ei tehta, ma lihtsalt viitan võimalusele). Kasvõi juba sellepärast, et – nagu jällegi psühholoogiast teada – kui ollakse kellelegi ülekohut teinud, siis hakatakse oma ohvrit sageli päriselt halvustama, põlgama ja vihkama. Teadmine, et ülekohtu objekt oli väheväärtuslik, aitab ju süümet vaigistada. Nii et kuigi me loomulikult oleme osa Ida-Euroopast, ärme teeme sellest endale indulgentsi.

P.S. Välisministeeriumi ette peaks püstitama mehekuju, kes hoiab midagi kõrva ääres. Külalistele ütleme, et see on Vanemuine, kes okupatsiooniajal kuulas transistorvastuvõtjast Ameerika Häält. Ise aga teame, et see on rahepapp, kes kuulab siili õpetussõnu. (Tst!)