Huawei.

FOTO: HANNIBAL HANSCHKE/Reuters

Kuula artiklit

Uus-Meremaa võttis hiljuti eeskuju oma ülemerenaabrist Austraaliast ja keelas Hiina tehnoloogiafirmal Huawei, maailma suurimal telekomiettevõttel, osalemast 5G infrastruktuuri projektides, tuues põhjuseks turvakaalutlused. Samasuguseid üleskutseid on valitsusametnikud teinud ka Suurbritannias ja Saksamaal.

USA, kus Huawei mobiilsidetehnoloogia on keelatud juba 2012. aastast saadik, teeb liitlasriikide seas aktiivset lobitööd, kutsudes ametnikke ja poliitikuid piltlikult öeldes üles mitte kutsuma külla lukkseppa, kes võib hiljem enda paigaldatud uksest varuvõtmega mõne sõbra sisse lasta. Onu Sam kardab, et liitlasriikides paiknevad sõjaväebaasid, mis kasutavad Huawei loodud kohalikke võrke, võivad olla avatud nii spionaažile kui ka sabotaažile.

Kogu maailma julgeolekuspetsialistid hoiatavad Huawei eest juba aastaid, nii et see pole sugugi uus mure. Teema muutus laiema avalikkuse ees aktuaalsemaks mullu, kui Hiinas võeti vastu seadus, mis kohustab kõigil kodanikel ja ettevõtetel tegema koostööd riigi luureorganitega. Huaweil olid Pekingi võimukoridoridega soojad suhted aga juba ennegi. Huawei asutaja Ren Zhengfei on teadupärast endine rahva vabastusarmee ohvitser ja insener.

Meediast loetu põhjal võib nii mõnelgi inimesel tekkida küsimus, kas ta peaks tundma muret oma Huawei nutitelefoni pärast. Kui Huawei võrguseadmed võivad sisaldada tagauksi, siis miks mitte ka mobiiltelefonid? Tõepoolest, võivad küll. Vastuse võiks sellele murele sõnastada nii: sisuliselt kõik nutiseadmed ja nende operatsioonisüsteemid koguvad pidevalt meie kohta infot ja saadavad seda kuhugi edasi. Keegi luurab meie järel niikuinii. Küsimus on ainult, kes ja mis eesmärgil.

Tavainimesel pole Huawei mobiiltelefone ja muid tarbeseadmeid vaja karta. Peamiselt koguvad nad meie andmeid siiski kommertslikel eesmärkidel.

Nõustun, et tundlikku infot valdavad riigiametnikud ja sõjaväelased ei tohiks kasutada Huawei nutiseadmeid. Samuti usun, et Huawei võib tõepoolest paigaldada oma telekomiseadmetesse tagauksi ning seepärast ei tohiks nende varustust kasutada mobiilside infrastruktuuri rajamisel. Samas leian, et tavainimesel pole Huawei mobiiltelefone ja muid tarbeseadmeid vaja karta. Peamiselt koguvad nad meie andmeid siiski kommertslikel eesmärkidel, just nii nagu Apple, Google, Samsung ja kõik teised. Neid huvitab eelkõige, kuidas ja mida me tarbime.

Ühendatud maailmas on privaatsus vaid illusioon. Just nii nagu võib Huawei kaudu meie järel luurata Hiina, võib seda Apple’i ja Google'i kaudu teha näiteks Ühendriikide NSA. Viimase kohta on muide liikvel hulganisti kõlakaid, just nagu Huawei kohta. Tavakasutaja peab lõppkokkuvõttes mõtlema ainult sellele, mida ta oma telefoniga teeb ja mida ta enda kohta netiavarustesse paiskab. See on hüva nõu igat marki nutitelefonide omanikele.