Kust tulevad välisüliõpilased ja kuhu kaob kvaliteet?

Üliõpilaste päritolu. Foto: Postimees

Kui Eesti haridusekspordis on edulugu, siis on see väga suur Soome üliõpilaste arv (vt joonist). Ja soomlased on Eesti kõrghariduse leidnud juba ammu enne ingliskeelsete kavade plahvatuslikku kasvu. Eesti kõrghariduse hea kvaliteet, keeleline lähedus ja soodne hinnatase on siin ilmselt määravad tegurid. Kui ülikoolides oleks olnud rohkem strateegilist mõtlemist, saanuks sellel suunal hariduseksporti laiendada ka eestikeelsete õppekavade baasil. Nüüd otsustavad nad paraku ilmselt ingliskeelse kava kasuks.

Muus osas ei paku välisüliõpilaste päritolu erilisi üllatusi – pool neist on riikidest, mis on Eestist tagapool niihästi majanduslikult kui ka PISA tulemustelt. Kindlasti ei ole neis maailmajagudes töökatest ja haritud üliõpilaskandidaatidest puudus. Kuid tuleb arvestada, et globaalse haridusturu pingeridadest lähtudes on Eesti ülikoolid neile heal juhul umbes 632. eelistus.

Majanduslikku metafoori kasutades on Eesti ülikoolid globaalsel haridusturul alltöövõtu alltöövõtu olukorras. Millise väljakutse selline hariduseksport kõrgharidusele esitab, on hästi mõistnud Tallinna Tehnikaülikooli rektor Aaviksoo: «Näeme oma missioonina koolitada pea kõiki noori, kes teaduse, tehnika ja tehnoloogia valdkonnas õppida soovivad, ja seda ka siis, kui «integraalid, osa­tuletised ja kvantarvutid» nii teoorias kui ka praktikas hinge kinni võtavad.»^[1]