/nginx/o/2018/12/03/11626040t1h9554.jpg)
Neljateistkümneaastasena nägi nooruke Donald Watson pealt, kuidas tema onu talus tapeti surmani hirmul siga. Briti poisi arusaamist mööda röökiv siga mõrvati. Watson lõpetas liha söömise ja lõpuks loobus ka piimatoodetest. Hiljem, 1944. aastal, juba täiskasvanuna, mõistis Watson, et on teisigi, kes tunnevad huvi täistaimetoitluse vastu. Nii sündiski veganlus (ka mõiste on pärit Wilsonilt), kirjutab Oregoni Ülikooli turundusdotsent
Kui kiiresti ajas edasi tõtata, siis tänapäeval kohtab Wilsoni pärandit kogu meie kultuuris. Isegi kui kõigest kolm protsenti ameeriklastest peab ennast veganiks, on enamikul inimestel ebatavaliselt kindlameelne seisukoht nende toiduäärmuslaste suhtes, olgu see siis nii- või naapidine.
Käitumisteadlasena, kelle eriline huvi puudutab tavalise toiduga seotud liikumisi, pidasin novembrit - mis on ühtlasi ülemaailmne veganluse kuu - heaks ajaks uurida pisut, miks inimestest saavad veganid, miks nad suudavad tekitada nii palju ärritust ja kui paljud meist, lihasööjatest, võivad õige pea nende ridadesse astuda.
Nagu teisedki alternatiivsed toiduliikumised, näiteks lokavorism ehk kohaliku toidu eelistamine, on veganlus tekkinud teatavast kindlast usust, mis on hakanud juhtima inimese igapäevasi toidueelistusi.
Veganid ei ole lihtsalt kõrge eetilisuse kandjad. Nad usuvad nii seda, et eetiline on vältida loomsete toiduainete tarbimist, kui ka seda, et nende käitumine on tervislikum ja ühtlasi keskkonnasõbralik.
Nagu Donald Watsoni lugu näitab, on osaliselt veganluse juured ka varase lapssepõlve kogemustes.
Psühholoogid on hiljuti välja selgitanud, et kui lastel on mitmeid eri liigist lemmikloomi, kalduvad nad tõenäolisemalt vältima täiskasvanuna liha söömist. Üleskasvamine koos eri liiki loomadega paneb sügavamalt mõtlema loomade kohtlemise peale üldisemas plaanis.
Nii et kui teie sõber eelistab tänupüha ajal nende 45 miljoni kalkuni asemel, mis sel pidupäeval ära süüakse, hoopis Tofurky (nisugluteenist ja orgaanilisest tofust valmistatud «lihaasendaja») tooteid, siis ei ole tema otsus mitte lihtsalt ülbuse märk. Selle taga seisab sügav veendumus, mida on raske muuta.
/nginx/o/2018/12/03/11626033t1h30d3.jpg)
See ei tähenda muidugi, et teis ei pruugiks tekkida ärritus valekalkunit armastava sõbra suhtes, kui olete ise lihasööja.
Meie seast nüüdseks lahkunud staarkokk Anthony Bourdain nähvas kunagi, et liha vältijad on «kõige hea ja väärika vaenlased, mis inimvaimus leidub».
Miks peavad inimesed veganeid nii ärritavaks? Õigupoolest puudutab see rohkem meid kui neid.
Enamik ameeriklasi arvab, et liha on tervisliku toitumise tähtis komponent. Valitsus soovitab süüa päevas 2-3 portsjonit (140-170 grammi) liha, olgu see siis veis või ahven. Ürgajast saadik oleme kaldunud vaistlikult umbusaldama inimesi, kes käituvad oluliselt teistmoodi, ja kuna veganlus käib risti vastupidi sellele, kuidas me tüüpiliselt toitu suhtume, siis tunduvad veganid ohuna.
Inimesed reageerivad ohutundele väljatõugatute halvustamisega. Kolmest kaks veganit peab taluma diskrimineerimist päevast päeva, neljast üks on kaotanud sõpru pärast seda, kui on veganlusega «kapist» välja tulnud, iga kümnes aga usub, et just veganlus on läinud talle maksma töökoha.
Veganlus võib rängalt mõjutada ka seksuaalelu. Hiljutine uuring näitas, et mida rohkem inimesele meeldib liha süüa, seda vähem on nad valmis kas või kohtama veganiga. Samuti peavad naised veganitest mehi vähem köitvaks, sest lihasöömine tundub demonstreerivat maskuliinsust.
/nginx/o/2018/12/03/11626120t1h3c53.jpg)
Niisiis pole imestada, et vegan olla on päris raske, kuid tegelikult on lihasööjatel ja lihast loobujatel nähtavasti palju rohkem ühist, kui nad isegi oskavad arvata.
Veganite esmane eesmärk on tervislik toitumine. Kümnest ameeriklasest kuus tahab, et nende toit oleks tervislikum, ja uuringud on näidanud, et taimetoit seostub väiksema südamehaiguste, teatavate vähiliikide ja II tüüpi diabeedi ohuga.
Seepärast ei olegi nii üllatav, et iga kümnes ameeriklane toitub valdavalt veganlikult. Nende osakaal on suurem nooremate põlvkondade seas, mis lubab arvata, et pikaajaline liha tarbimise traditsioon võib olla taandumas.
Lisaks muudab mitu tegurit juba lähitulevikus liha tarbimise märksa kulukamaks.
Liha tootmise arvele langeb kuni 15 protsenti kasvuhoonegaaside heitest, karjamaa arvel kaob aastas 2,7 miljonit hektarit troopilist vihmametsa. Arvude osas ei valitse küll lõplikku üksmeelt, aga selge on nii see, et lihast tulenev heide on suurem kui taimede puhul, kui ka see, et rahvaarvu kasv nõuab üha enam kvaliteetset valku.
Võimalust ära kasutades on teadlased leidnud uusi viise selliste taimsete «lihatoitude» valmistamiseks, mida isegi lihasööjad on heaks kiitnud. Beyond Meati taimsete kotlettide levitaja kinnitust mööda on nende klientidest 86 protsenti lihasööjad. Käivad jutud, et mainitud California vegantoidu firma võib peagi Wall Streetil börsile tulla.
Veel hämmastavam on edusammud laboris valmistatud «katseklaasiliha» vallas. Veel mõne aja eest läks üksainus laboris valmistatud burgerikotlet maksma üle 250 000 dollari. Nüüd on Hollandi firma Mosa Meat tehnilised uuendused viinud selle hinna 10 dollarini.
Isegi praegusel pühadeajal, mil kalkuniliha ja sink paiknevad pidulaua keskmes, ei ole tung lihavaba toitumise poole vähenenud.
Londonis näiteks on sel aastal kavas esimene «jäätmevaba» jõuluturg, kuhu on oodatud vegantoodete müüjad. Donald Watson, kes sündis vaid neljatunnise teekonna kaugusel Londonist põhja pool, võiks selle üle uhkust tunda.
2006. aastal 95 aasta vanuses surnud Watson elas üle enamiku kriitikutest. See annab enesekindlust teistelegi veganitele seni neile mitmeti vaenulikus lihasõbralikus maailmas.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/12/03/11625915t1h0a5e.jpg)