Pauli Järvenpää: regionaalne julgeolek pärast Krimmi – kolm Läänemere riiki, kolm reaktsiooni, kolm vastust

Vaade Läänemerele Süssaus Schleswig-Holsteinis Saksamaal. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) vanemteadur doktor Pauli Järvenpää võrdleb kolme Läänemere regiooni riigi – Soome, Eesti ja Saksamaa – reaktsioone Venemaa valmisolekule kasutada sõjalist jõudu poliitilistel eesmärkidel.

Läänemere regioon nautis pärast külma sõja lõppu ligemale kaheks aastakümneks ennenägematut stabiilsust ja julgeolekut. Siis aga, olles Euroopa olemasolevale julgeolekukorrale esitanud jultunult väljakutse Gruusias, Krimmis ja Ukraina idaosas, näitas Venemaa, et on valmis rikkuma rahvusvahelisi piire ning ühtlasi loobuma OSCE põhimõtetest, mida oli kunagi ise läbi rääkinud ja ratifitseerinud.

Siinses lühiülevaates võrreldakse kolme Läänemere regiooni riigi – Soome, Eesti ja Saksamaa – reaktsioone Venemaa valmisolekule kasutada sõjalist jõudu poliitilistel eesmärkidel.

Soome

2018. aasta jaanuaris toimunud presidendivalimistel saavutas Sauli Niinistö ülekaaluka võidu, saades tagasi valitud 62,7 protsendiga rahva häältest. Hakkab ta neid laialdasi volitusi, mis tal nüüd olemas, kasutama julgeteks uuteks avanguteks? Näiteks kas ta võtab ette samme selle suunas, et Soome saaks NATO liikmeks?

Tõenäoliselt mitte. Samas kui NATO liikmelisus leiab tugevat toetust Soome riigikaitse spetsialistide hulgas, puudub rahvapoolne surve presidendile, et selle teemaga edasi liikuda. Seepärast on väga tõenäoline, et Soome jätkab president Niinistö teisel ametiajal oma poliitikat, koheldes Vladimir Putini Venemaad ettevaatlikult ning jättes samas lahtiseks võimaluse liikuda kaitsealases koostöös mõnede suuremate lääneriikidega konkreetsete meetmete suunas.

Näiteks selle aasta 8. mail allkirjastas Soome kolmepoolse tahteavalduse, et parandada kaitsealast koostööd Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriikide vahel. Taoline koostöö ei olnud midagi täiesti uut. Tegelikult viidi Soome lääneosas selsamal päeval, kui tahteavaldus Washingtonis allkirjastati, läbi Soome soomusvägede õppus nimega Arrow 18 ning sel õppusel osalesid esmakordselt Ameerika peamised lahingutankid M1A1 Abrams.

Mis puudutab tulevasi õppusi, siis on Soome õhujõud teatanud, et F/A-18 lennukite kontingent osaleb selle aasta oktoobris õppusel «Red Flag 2018»  Nellise õhuväebaasis Nevada osariigis – jällegi esmakordselt – ning Soome kaitseametkonnad on juba nimetanud, et 2020. aastate alguses on Soomes kavas läbi viia suurem rahvusvaheline õppus.

Lühidalt öeldes, Soome on olnud rahvusvahelistesse sõjaväeõppustesse aktiivselt kaasatud juba minevikus ja kavatseb seda jätkata ka tulevikus. 2017. aastal toimus tervelt 82 rahvusvahelist õppust, milles osalesid Soome väed. Enamik neist õppustest toimusid NATO juhtimisel.

Soome vastuseks suurenenud ebastabiilsusele Põhjamaade–Läänemere regioonis on niisiis omaenese rahvusliku kaitsevõimekuse parandamine – 2020. aastate jooksul saab Soome merevägi kaasaegse pealveelaevastiku ning õhuvägi asenduse oma F/A-18 hävituslennukitele – kombinatsioonis kasvava rahvusvahelise koostööga. Soome jaoks on NATO jätkuvalt kõrgelt hinnatud partneriks.

Eesti

Alates 2004. aastast, kui Balti riigid ühinesid NATOga, on olnud üleval küsimus, kas neid riike on võimalik kaitsta või mitte. Mõnda aega jäi see küsimus vastuseta. Nüüdseks on vastus siiski selge: neid on võimalik kaitsta ja neid hakatakse kaitsma.

Soome vaatevinklist on Eesti liikmelisusel NATOs suur sisemine strateegiline väärtus: see edendab stabiilsust ja julgeolekut Läänemere regioonis. NATO liitlaste suurendatud kohalolek (eFP, enhanced Forward Presence), kus Ühendkuningriik katab suurema osa liitlasvägede kohalolekust Eestis (prantslaste ja taanlaste kõrval), aitab stabiliseerida Läänemere regiooni kogu põhjapoolset osa.

Et heidutust veelgi suurendada, tuleks rakendada veel mõned meetmed. Liitlaste maavägede roteeruvad paigutused Baltimaadesse ja Poolasse võiks teha püsivaks. Lisaks oleks abi sellest, kui Ameerika soomusbrigaadid roteeruksid suurematel õppustel kogu Läänemere piirkonnas.

Paremini varustatud ja jõulisemalt koolitatud Eesti oma kaitsejõud tuleksid kasuks ka kogu Põhjamaade–Läänemere piirkonna kaitse jaoks. Selles kontekstis on äärmiselt tähtis Eesti poolt hiljuti soetatud kaasaegne sõjavarustus, nagu näiteks Javelini tankitõrjevahendid või Lõuna-Korea suurtükisüsteemid K-9 koos Soomega.

Sõjalisest vaatevinklist on Põhjamaade–Läänemere regioon ühine strateegiline piirkond. Venemaa agressiooni mõju mistahes Põhjamaade või Balti NATO liikmesriigi vastu oleks kindlasti tuntav ka blokiga mitteühinenud Soomes ja Rootsis. Seepärast pole heidutus, mida Eesti Läänemere regioonile pakub, kasulik mitte üksnes talle endale, vaid ka laiemale piirkonnale ümber Läänemere. See on ülimalt tähtis ning ka Soome riigikaitse kavandajate poolt kohaselt hinnatud.

Saksamaa

Saksamaa on viimasel ajal saanud oma kaitsekulutuste taseme pärast tugeva kriitika sihtmärgiks. Olles NATO suurim liikmesriik Lääne-Euroopas, seisab ta silmitsi teatavate ootustega ning pole võimalik eitada, et mitmed järjestikused Saksamaa valitsused pole olnud suutelised neid ootusi täitma.

Siiski on suur osa kriitikast ebaõiglane. On tõsi, et Saksamaa pole saavutanud kahe protsendi sihtmärki, mille NATO võttis endale Walesi tippkohtumisel. Ent vaadakem, mille tegemiseks on Saksamaa suuteline olnud: Saksamaa on viimasel kümnendil suurte kontingentidega osalenud kriisiohje operatsioonides Afganistanis ja Aafrikas; Saksamaa kannab praegusel ajal NATO liitlaste suurendatud kohaloleku (eFP) põhiriigi rolli Leedus; Saksamaa on regulaarselt panustanud Balti õhuturbemissiooni ning Saksamaa võtab sageli osa regionaalsetest NATO õppustest.

Kriitika tuleneb võib-olla rohkem tõsiasjast, et tegemist pole pigem sellega, mida Saksamaa teinud on, vaid mida ta regiooni võtmeriigina teinud ei ole. Saksamaa on Euroopa keskus nii poliitiliselt, geograafiliselt kui majanduslikult – ent mitte sõjaliselt. Siiski leidub märke, et Saksamaa riigikaitse kavandajad on tagasi pöördumas kollektiivkaitse fookusele.

Minevikus, külma sõja ajal, olid Saksamaa (tollal Lääne-Saksamaa) kaitsekulutused suured. Siis olid Saksamaal massiivsed kulutused, et hoida alal liitlaste heidutust ja kaitset Varssavi pakti riikide vastu. Kulutused jõudsid tippu, moodustades 3,13 protsenti SKTst 1975. aastal, ning moodustasid ikka veel 2,4 protsenti SKTst 1989. aastal, kui Berliini müür langes.

Viimastel aastatel on Saksamaa oma kaitsekulutusi tegelikult pisut suurendanud ning see trend on jätkumas. Kulutuste praeguseks tasemeks on umbes 1,3 protsenti SKT-st. Siiski pole kaheprotsendiliste kulutuste sihtmärk mingi imerohi. Saksamaa võimud maalivad oma relvajõudude olukorrast musta pildi. Vajakajäämised mõjutavad kõiki valdkondi: personali, materjali ja infrastruktuuri. Nüüd on pilt hakanud siiski vähem kõledaks muutuma. Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal tundub olevat olnud selleks pöördeline hetk ning tulevaste aastate jooksul hakkab Saksamaa oma sõjaliste kulutuste suurendamiseks rohkem tegema. 

Saksamaa ei peaks jätma kahtlust, et tema jaoks loovad transatlantilised suhted jätkuvalt Euroopa julgeoleku nurgakivi. Saksamaa panus kollektiivkaitsesse on jätkuvalt hädavajalik.

Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.