Isehakanud Donetski Rahvavabariigi võitleja.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Kertši väinas Venemaa ja Ukraina vahel eskaleerunud erakordselt ohtliku konflikti taga on Ukraina hiljutine otsus rajada mereväebaas Aasovi mere äärde, kirjutab kirjutab Vene sõjandusekspert Pavel Felgengauer Novaja Gazetas.

[Ülemöödunud] pühapäeval, 25. novembril, ründasid ja hõivasid Venemaa Föderatsiooni Föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) piirivalvekaatrid Musta mere laevastiku jõudude toetusel Ukraina mereväe kaatreid Nikopol ja Berdjansk, mis puksiiri saatel üritasid jõuda Aasovi merre, et suunduda Mariupoli. 2003. aasta lepingu järgi, mida Moskva peab jätkuvalt kehtivaks, on Aasovi meri ja Kertši väin Ukraina ja Venemaa ühised siseveekogud. Moskva kinnitab, et neil on õigus mitte lasta sinna välismaiseid sõjalaevu, Ukraina merevägi on aga arvamusel, et neil on õigus neil veekogudel liikuda.

Meie võimudel ja riiklikul propagandamasinal tuli õige tublisti pingutada ja mõelda välja sobivaid selgitusi, miks Ukraina kaatreid algul pikka aega ei lastud Aasovi merre.

Meie võimudel ja riiklikul propagandamasinal tuli õige tublisti pingutada ja mõelda välja sobivaid selgitusi, miks Ukraina kaatreid algul pikka aega ei lastud Aasovi merre, siis aga, kui need viimaks sunnitult otsa ümber keerasid, et tagasi Odessasse sõita (Gürsa-M klassi väikesed kaatrid suudavad iseseisvalt merel viibida ainult viis ööpäeva), avasid Venemaa sõjaväelased (piirivalvurid) igasuguse välise ohu puududes tule ja haavasid kolme Ukraina mereväelast (Ukraina allikate põhjal olla haavatuid kuus). Ukraina kaatrid ja puksiir võeti koos meeskonnaga (eri allikate järgi 23 või 24 inimest) vangi ja viidi Kertši.

Gürsa-M klassi kaater Mustal merel Odessa lähistel.

FOTO: Wikimedia Commons

Jõekaatritel Gürsa-M on viieliikmeline meeskond, kuulide eest kaitsev soomuskate ning kaks maaväe lahingumasina BM-3 Šturm laskemoodulit, üks vööris, teine ahtris, mõlemal 30 mm automaatkahur, automaatgranaadiheitja ja Ukraina päritolu tankitõrjekompleks Barjer-VK. Sisuliselt on tegu topeldatud ujuva jalaväe lahingumasinaga, mis võib pidada  vastastega lähivõitlust vee peal või võtta tule alla sihtmärgid rannikul. Minu arvamust mööda need kaks väikest alust ei kujutanud vähimatki ohtu ei Krimmi sillale ega Venemaa totaalsele domineerimisele õhus ning Aasovi ja Musta mere piirkonna vetel.

Vene pool kinnitab, et avaldust Krimmi silla alt läbi sõita ei esitatud «ettenähtud korras», aga see ei anna veel põhjust tulistada elavate inimeste pihta. Nende pikkade tundide jooksul, mil 25. novembril vastasseis kestis, oleks küllap olnud võimalusi leida viis, kuidas nad saaksid pääseda Aasovi merre või siis Odessasse tagasi pöörduda.

Kuid viimastel aastatel on täideviijate agressiivsus muutunud eriti pööraseks: diplomaadid käituvad matsidena, kaadriluurajad korraldavad Euroopa linnades diversioone, õhu- ja mereväelased seiravad päris kokkupõrkepiiril välismaiseid lennukeid ja laevu.

Pealetungiv sekkumine käib kõigil tasanditel ja kõigis keskkondades. Nüüd siis jõuti tulistamiseni. Kusjuures Ukraina kaatrite taga näevad ülemused loomulikult põhivaenlast – Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit –, keda välisministeerium juba hoiatas «tõsiste tagajärgede eest konflikti provotseerimisel Venemaa Föderatsiooniga Aasovi ja Musta mere akvatooriumis».

Nüüd siis aga otsustas arvatav vaenlane lüüa kiilu kogu selle strateegilise struktuuri vundamenti ja rajada Berdjanski baasi.

Mis seisis selle taga, et Ukraina merevägi valis niisuguse marsruudi? Ukrainlased rajavad Berdjanski mereväebaasi ja selle kaitseks viivad sinna Mõkolajivis ehitatud kaatreid, mis suudavad tegutseda madalveelises Aasovi meres, on relvastatud võimsate suure laskekaugusega rakettrelvadega ning kaitstud tänapäevaste raketi- ja õhutõrjesüsteemidega. Sel juhul oleks Venemaal näiteks raskem või lausa võimatu toimetada rakettidega Kalibr varustatud korvette Kaspia merest Mustale ja Vahemerele ning tagasi, nagu meie merevägi praegu Aasovi mere ja Volga-Doni kanali kaudu pidevalt teeb. Muide, madala vee tõttu ei saa paljusid Musta mere laevastiku aluseid Aasovi meres kasutada.

Kaukaasia, Krimm, Must meri, Bosporus, baasid Süürias ja väegrupeering Vahemerel on praegu seotud üheks eriti tähtsaks strateegiliseks edelasuunaks, mis peab eelkõige kindlustama juba kaugelt Sotši raudkindla kaitse – see teatavasti kujutab endast riigi ja relvajõudude juhtimise teist, mõnigi kord lausa peamist keskust. Nüüd siis aga otsustas arvatav vaenlane lüüa kiilu kogu selle strateegilise struktuuri vundamenti ja rajada Berdjanski baasi.

Ukrainas kuulutati selle peale mitmes oblastis 30 päevaks välja sõjaseisukord ning president Petro Porošenko ei viidanud selle juures isegi nii palju Kertši juhtumile, kuivõrd luureandmetele Venemaa (Venemaa-meelsete) jõudude usutava pealetungi kohta Donetski rinde lõunatiival sihiga hõivata Mariupol ja Berdjansk.

2015. aasta suvest alates on NATO staapides ja Pentagonis peetud hulk arutelusid sellise sõjakäigu võimalikkuse üle, mis seab sihiks luua nõndanimetatud maismaakoridori Krimmi. Võis tunduda, et Krimmi silla valmimisega muutus see koridor väheaktuaalseks, mistõttu praegu jääbki pisut arusaamatuks, kas Berdjanski mereväebaas hirmutas tõesti Moskvat nii palju või on Krimmi sillaga tekkinud mingeid probleeme, mida esialgu salajas hoitakse, või mängisid siin kaasa mõlemad tegurid.

Muide, rindelinnast Mariupolist võidakse kergesti ka mööda minna ja see ära lõigata, hiljem aga, näiteks nagu Aleppot, suuri purustusi tekitades rünnata. 

Ei saa välistada, et lähiajal algab talvine sõjakäik Ukraina lõplikuks väljatõrjumiseks Aasovi mere rannikult.

Operatsiooni võidakse piirata ranniku hõivamisega Berdjanskini. Või siis Melitopoli, Genitšeskija Tšongarini, kui tõepoolest tahetakse luua maismaakoridor Krimmi. Igal juhul, kui selline otsus peaks vastu võetama – aga tõesti, jumal meid selle eest hoidku! –, siis tuleb Venemaa regulaarvägesid paisata lahingutesse massiliselt, eriti kui veel, nagu 2014.–2015. aastal, tahetakse jätta mulje, et peale tungivad [nõndanimetatud] Donetski rahvaväelased ja seepärast ei pakuta tõhusat õhutoetust.

Muide, rindelinnast Mariupolist võidakse kergesti ka mööda minna ja see ära lõigata, hiljem aga, näiteks nagu Aleppot, suuri purustusi tekitades rünnata. Venemaa relvajõududes on selleks olemas Süüria kogemusega ohvitserid ning pole mingi vaev võtta arvelt maha sõjaväespetsialiste, kes teavad, kuidas raskerelvastusega linnu rünnata.

Ukraina sõdur rindel Šõrokõne külas Aasovi mere lähedal.

FOTO: SCANPIX

Lääs loomulikult protestib ja kehtestab täiendavaid sanktsioone, aga see paneb rohkem muretsema praeguse režiimi liberaalse meelestatusega majandusbloki (nõndanimetatud rahupartei), kellele osaks langenud järjekordne tagasilöök tuleb ainult kasuks nende vastastele, nõndanimetatud sõjaparteile. Nagunii ei kehtesta läänemaailma juhid tapva toimega totaalset embargot Venemaa maagaasile ja naftale, eriti veel talvel – nagu seda ei kehtestatud Nõukogude ajal täpselt samal põhjusel: hinnavapustusi ja majanduslangust enne valimisi ei ole läänes kellelegi tarvis.

Ukrainlastel tuleb pealetung tagasi lüüa üksinda või loota, et relvajõude peastaap eksis, või et Moskvas mõeldakse veidi ja talvel ikkagi sõdima ei hakata. 

Ukrainlastel tuleb pealetung tagasi lüüa üksinda või loota, et relvajõude peastaap eksis, või et Moskvas mõeldakse veidi ja talvel ikkagi sõdima ei hakata. Või vähemalt pöial pihku suruda ja loota, et lääne vahendajad aitavad pärast seda, kui väed on põhiülesande täitnud (nagu 2015. aastal pärast Debaltsevet), alla kirjutada veel ühe relvarahuleppe, ütleme, Minsk-3.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane