Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder pidasid Stenbocki majas kõnelusi.

FOTO: Eero Vabamägi

Kuula artiklit

Eksisteerib naiivne arvamus, et kui demokraatlikus riigis pääseb võimule demagoogist poliitik, kes on valijale lubanud, et puu otsas hakkavad kasvama saiakesed, siis edaspidi selliseid tegelasi enam ametisse ei valita. Tegelikult on olemas täiesti vastupidine seaduspära: kui inimesed hääletavad puu otsas kasvavate saiakeste eest, siis hakkavad ka kõik teised poliitikud, et konkurentsis püsida, lubama sedasama. Tagajärg on paljude kodanike pettumine, sest põhimõtteliselt kukub välja niimoodi, et erakondade programmid on sama hästi kui ühesugused: lubatakse kõike ja väga palju ning et üksteisest erineda, tuuakse mängu küsimused, mis ühiskonda lõhestavad. Midagi sellist ongi praeguses Eestis juhtunud.

Poliitikute jagatav katuseraha on näide katsest riputadagi päriselt kas või mõne puu otsa kuivanud suhkrukringel või rosinasai. Ja jälle – naiivne inimene võiks arvata, et selles olukorras, kus üks populist riputab saiakesi puu otsa, jätkub ehk teistel kainet mõistust, et ebaadekvaatset tegelast korrale kutsuda, kuid läheb hoopis vastupidi. Erakondade vahel on tekkinud konkurents selle nimel, kes rohkem saiakesi puu otsa sätib. Arvata võiks, et sellises võidujooksus peaks olema eelis Keskerakonnal, kellel on tänu selles vallas ületamatule eelmisele erakonnajuhile pea 25-aastane kogemus ja hindamatu oskusteave, kuid seekord on neist etterebinud valitsuse väiksemad vennad, sotsid ja Isamaa, kes muidu igal võimalusel endale rusikaga vastu rinda taovad ja kõigile oma aatelisust kuulutavad.

Ega selles, et mõne maakiriku tilkuv katus hädapärase remondi saab või mõne väikelinna või küla Aleppot meenutav auklik ja lagunenud tänav või plats korda tehakse, ole midagi halba. Vastupidi. Kuid küsimus on, kuidas seda tehakse. Katuseraha pole muud kui edasiarendus sooblinahksest kasukast härra õlgadelt. Vanasti loeti suureks auks, kui mõni bojaar või muidu tähtis tegelinski võttis oma õlgadelt kasuka ja laotas selle oma alama õlgadele. Põhimõtteliselt saetakse nüüd valitsuserakondade isehakanud bojaarikeste juhtimisel riigieelarvest välja pisikesi tükikesi, et neid oma alamatele loopida. Eesmärk on alamate paternalistlik käitumine. Midagi toredat selles pole, selline käitumine viib meid ja meie riiki ajas veerandsada aastat tagasi, kui veel mitte rohkem. Seda enam, et tükikeste loopimine on paiguti korruptiivne: jagatakse oma endiste ja praeguste parteigenossede ning sõprade MTÜdele.

Selline olukord on lakmus. Peagi saab riigikogus riigieelarve hääletamisel näha, millised poliitikud toetavad saiakeste puu otsa riputamist ning kelle veendumustega on populism ja demagoogia vastuolus. See on olukord, mis eeldab kindlat seisukohta, mitte hääletuselt minema hiilimist või Jüri Ratase segast, nostradamuslikku juttu.

Naiivne inimene võiks arvata, et olukorras, kus üks populist asub saiakest puu otsa riputama jätkub ehk teistel kainet mõistust, et ebaadekvaatset tegelast korrale manitseda, kuid hoopis vastupidi.