Eesti Töötukassa

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Riiklik teater töötukassas viis lõpuks osa osatäitjate lahkumiseni, sest asjalikel inimestel pole mõistlik osaleda rahanduslikus komejandis.

Aastaid tagasi loodud töötukassast on viimastelaastatel saanud riigi rahanduse nurgakivi, millele võime osaliselt tänu avaldada nii euro saamise kui ka riigieelarve seisu parema üldpildi eest.

Hoolimata suurest töötute arvust on töötukassa reservid kerkinud kui pärmitainas soojas toas, sest töötutele makstavad hüvitised on oluliselt väiksemad kui kogutavad töötuskindlustuse maksed. Nii me kogume üleüldise rahapuuduse tingimustes üha suuremal hulgal raha töötukassa reservidesse.

Ühest küljest võimaldab selline arvestatav reserv suurendada riigil üldiseid kulutusi, sest see on üks osa valitsussektori bilansist. Teisalt ei suuda valitsus vaadata peaaegu käeulatuses lihtsalt seisvat rahahunnikut ning sooviks selle abil otseselt oma puudujääke katta, lubades küll raha kasutamise eest ka mõningast intressi maksta.

Suures plaanis võiks muidugi mõelda, et küll riik lõpuks ka töötutele makstavad toetused maksab ning alati on ka võimalus seadusi muuta, kuid töötukassa loodi siiski teistsuguste põhimõtete ja kokkulepete järgi. Töötukassa oli mõeldud töövõtjate ja tööandjate ühiskassana, millega koondamistest ja tööpuudusest tingitud probleeme lahendada.

Selline rahanduslikult küüniline käitumine ei jäta riigist just parimat muljet. Tundub, et eesmärk pühitseb abinõu ning tegelikke tagamaid ei püütagi avalikkusele selgitada. Majandusloogika kohaselt oleks mõistlik töötukassa makseid vähendada ning kui riigieelarve tuludest ei piisa kulude katmiseks, tulekski seda ausalt öelda ja kulud üle vaadata või mingeid makse tõsta. Samas oleks igasugune maksutõus praegu poliitiliselt keeruline ettevõtmine, mistõttu loodetakse töötukassaga tolatsedes veel aasta või paar hakkama saada.

Tööandjatele niisugune lollitamine ei sobinud ning nad lahkusid töötukassa nõukogust, mis peegeldab ka üha jahenevaid suhteid Reformierakonna ja neid seni toetanud tööandjate vahel. Kui aga valitsuses ollakse siirad ja tõesti muretsetakse kasvava tööpuuduse pärast, siis oleks mõistlik pigem taastada töötute hüvitised varasemal tasemel.

Paraku sellest juttu ei tehta, vaid peaminister hirmutas uskmatuid eile valitsuse pressikonverentsil tervet Euroopat ähvardava kuni 40-protsendilise majanduslangusega. Säärase argumentatsiooniga pole tõesti võimalik vaielda. Huvitab pigem, miks riigieelarvet tehes räägitakse hoopis teistest stsenaariumidest.