Mari Mets

FOTO: Tairo Lutter

Kuula artiklit

Ei tasu panna kinni Eesti kooliõpilaste pääseteed ühe Euroopa kõige kasulikuma keeleni, milles kõnelevad raha, suured mõtlejad ja teiste eestlastele kasulike keelte juured.

Euroopas on 97 miljonit saksa keele rääkijat kuues riigis, kus saksa keel on ametlik riigikeel. Need on rikkusekantsid – Lääne-Euroopa ihaldusväärseimad rände sihtriigid töö- ja õnneotsijaile. Sestap ilmselt nimetatakse saksa keelt suurustlevalt ka Euroopa «raha keeleks». On ju üks saksakeelse maailma suurimaid brände nende pangandus.

Kuigi Euroopa suurimaks keeleks peetakse vene keelt umbes 120 miljoni rääkijaga, on edetabelis teisel kohal olev saksa keel oma napilt alla saja miljoni kõnelejaga kindlasti Lääne-Euroopas valdav. Ja meie vaatame ju ometi läände. Kusjuures keelest arusaamise poolest on saksa keel niigi üleilmse inglise keele järel Euroopas teisel kohal. Saksakeelne maailm on meile valla, ilma igasuguste ligipääsupiiranguteta. Komm schon!

Küll aga võib kohalejõudnu avastada, et sakslaste süda pole talle teps mitte nii valla. Was ist denn los? Kui kaasavaraks pole ühtki Dudeni sõnaraamatust tuttavat fraasi ega väljendit ega aimdust sellest, kuidas üks eduka eurooplase musterkuju mõelda ja elada võiks, on sakslase südant võita üpris keeruline.

Suurte keelte rääkijad on paratamatult ise laisad võõrkeelte õppijad ja kipuvad teistelt oma emakeele mõistmist eeldama. Meile, mikrokeele kõnelejatele, võib see tunduda totter. Kõik ju räägivad tänapäeval inglise keelt, mis neil siis viga? Ise on veel keset Euroopat! «Auf Deutsch, bitte!» ütleb aga sakslane, kui on kangekaelne või ei saagi soravast inglise keelest ööd ega mütsi aru. Kaotajaks jääb siin paratamatult ikka see, kes tahab Saksa heaolust osa saada. Kui inglise keeles võib leida Saksa ametiasutuse kodulehelt kokkuvõtte, siis detailid, milles peidab end saatan, on ikka saksa keeles.

Eestis elades on kasulik osata vene keelt. Mina ei oska, sest ma pole seda õppinud. Aga ei oska ka mu sõbrad, kes on õppinud. Kümmekond aastat keeleõpinguid võib kokku võtta küsimusega: milleks ma mida õppisin?

Avaldab muljet, kui eesti lapsed õpivad päriselt koolis vene keelt rääkima ja suudavad kas või passiivse keeleoskuse säilitada. Selle pärast olen ma kade. Küllap on neil siinsel tööturul siis mõnes kohas ka eelis. Ega saksa keelelegi pruugi pärast kooli kohe rakendust leida. Aga see on suurepärane baas kas või selleks, et omandada hõlpsamalt järgmisi germaani keeli – Eesti töötajaskonnale armsaid Põhjamaade keeli. Ärgem võtkem Eesti õpilastelt võimalust õppida nii kasulikku keelt.

Loe lähemalt artiklist «Saksa keele õppijaid jääb üha vähemaks».