Tavaline poiss, kes tegi kõik õnnelikuks

Kristjan Rahu Foto: Andrus Peegel

Keda huvitab, et Tallinna ja poolt Eestit kütab edaspidi tundmatu välismaa investeerimisfond, kui meil on olemas ettevõtja, kes jagab kõigile töötajatele 30 000 eurot peo peale?

Me võime ajakirjanikena kirjutada, et pika ja lohiseva nimega Austraalia investeerimisfond ostis 85-protsendilise osaluse soojaettevõttes Utilitas. Me võime küsida ekspertidelt, mida tähendab taoline suurinvesteering Eesti majandusele. Me võime analüüsida, miks läks järjekordne kodumaine ettevõte välismaalaste kätte.

Aga tõeliselt südamesse läheb inimestele ikkagi see enneolematu preemia, mida Utilitase omanikud eesotsas Kristjan Rahuga (46) töötajatele suurtehingu puhul maksid. Pururikas Jüri Mõis ütles küll kuivalt, et teenitud 320 miljonist eurost kolm-neli protsenti preemiateks polegi teab mis suur näitaja ning iga endast lugupidav ettevõte maksab rohkemgi. Siiski on 30 000 eurot enamiku eestlaste jaoks mitme aasta palk.

Paljud inimesed, ka need, kel polnud õnne Utilitase töötajate ringi kuuluda, ütlesid, et pole juba ammu lugenud midagi nii positiivset ja innustavat. Tavaliselt kirjutatakse ju sellest, kuidas tööandjad ja töötajad paarikümne eurose palgatõusu pärast kuskil riikliku lepitaja juures või kohtusaalides lõpmatuseni vaidlevad ja teineteist seejuures mustavad. Uudiste lehekülgi täidab ettevõtjate mure selle pärast, kuidas aina kasvavad palgakulud neid kägistavad.

Küllap see nii ongi. Aga siis tuleb Kristjan Rahu, kes tõstab lati sinna, kus see pole veel kunagi olnud. Ja nimetab end seejuures «tavaliseks poisiks, kes üritab kuidagi hakkama saada».

Miks peaks ratsionaalselt mõtlev ärimees ilma igasuguse sunnita 13 miljonit eurot laiali jagama? Ja veel kõigile võrdselt, hoolimata töötaja panusest, oskustest või kogemusest?

Küünilise ajakirjanikuna närib mind ikka mõte, et küllap on muidu leebel ja sõbralikul Rahul selle suure kingitusega ka mingi kaval plaan. Miks peaks ratsionaalselt mõtlev ärimees ilma igasuguse sunnita 13 miljonit eurot laiali jagama? Ja veel kõigile võrdselt, hoolimata töötaja panusest, oskustest või kogemusest?

Vaata kuidas tahad, kuid mingit varjatud omakasu soovi Rahul ei paista. Poliitiku tüüpi ta ei ole ja valimistel ilmselt ei kandideeri, kuigi lööki oleks kõvasti. Ühtegi töötajat sunnismaiseks ei tehta, mingeid kohustusi või lisaülesandeid nende õlgadele ei panda. «Ainuke asi, mida ma ootan, on see, et töötajad veel homme tööle tuleks,» ütles ta tagasihoidlikult.

Rahu võitis Utilitase müügist väga palju. Temast sai suurima pangakontoga mees Eestis. Ta pälvis tavaliste inimeste poolehoiu ja konkurentide imetluse.

Rahu ja tema meeskond jäävad ettevõtet endiselt edasi tüürima. Kuigi 15 protsenti, on kontroll ikkagi meie käes, ei väsinud ta kordamast. Lisaks on neil nüüd terve laia maailma raha, et Utilitase järgmisi suurprojekte realiseerida. Kõik paistab ideaalne.

Kas Rahu midagi kaotas ka? Ajakirjandus on armastanud nimetada teda Eesti soojakuningaks. Kui nii võtta, siis kaotas ta peaaegu terve kuningriigi. Varem energiakontsernis 85-protsendilist aktsiapakki hoidnud mehele on kätte jäänud vaid tilluke tükk. Nagu öeldud, on ta endiselt suurte otsuste tegemise juures, kuid ei ole enam suuromanik, peremees.

Kahjuks liigubki rong viimasel ajal väga ühes suunas ja Eesti kapitalistid müüvad riburada pidi oma elutööd välismaalastele. Samasuguseid kohalikke ettevõtteid aga niisama kiiresti asemele ei teki. Mitu suurt ettevõtjat, kellega sellest tehingust rääkisin, kiitsid Rahut küll ette ja taha, aga ütlesid, et just viimane paneb neid suures pildis muretsema.

Teisalt on meil nüüd olemas inimene, kes võib 280 miljoni euroga luua või käima aidata paljusid uusi ettevõtteid. Loodetavasti teevad need talle, töötajatele ja ühiskonnale samasugust rõõmu.