Juhtkiri: absurdne rünnak ülikooli vastu (74)
1. detsember 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, mida teeb praegu Victor Orbáni valitsus Ungaris Kesk-Euroopa Ülikooliga (Central European University – CEU), tuleb meilgi Eestis hoolikalt jälgida ja analüüsida. Põhjusi tähelepanelik olla on õige mitu.
Esiteks on ühe ülikooli poliitilise vendeta tõttu riigist välja söömine Euroopas pretsedenditu. Orbáni partei muutis eelmisel aastal seadust just nimelt CEU kiusamiseks ja on nüüd saamas oma tahtmist: CEU kolib oma tegevuse järk-järgult naaberriiki Austriasse.
Budapestis tegutsev Kesk-Euroopa Ülikool on suhteliselt väike, ent ülikoolide maailmavõrdluses edukas õppeasutus. Näiteks politoloogia alal paigutub CEU maailmas esimese 50 ülikooli hulka ning on Mandri-Euroopa arvestuses esikümnes (QS ranking).
On ka öeldud, et enne seda, kui Orbani valitsus alustas CEU-vastast kampaaniat, ei teadnud enamik ungarlasi sellest õppeasutusest üldse mitte midagi – inimesed tänavalt oletasid, et vast on tegemist mingisuguse poeketiga. CEU 1400 üliõpilast (seda pole palju) on pärit 118 riigist (st geograafiline ulatus avaldab tõesti muljet). Võrdluseks: Ungaris on kokku enam kui 400 000 üliõpilast.
Orbáni vaen CEU vastu käib ilmselgelt kokku tema vaenuliku suhtumisega miljardärisse ja suurannetajasse George Sorosisse, kes on CEU asutaja ning rahastaja. Siit leiame teise põhjuse, miks juhtuvat hoolikalt analüüsida. Ka Eesti poliitilisse retoorikasse, algul eelkõige sotsiaalmeedias, on viimase paari aasta vältel siginenud laenatud (sõimu)sõna «soroslased». Soovitame ses asjas natukene rahulikumalt võtta, alustada näiteks Mihhail Lotmani blogitekstist «George Soros ja Euroopa Liit» (www.lotman.ee) ning seejärel lugeda, mida Soros ise oma vaadete kohta on öelnud (www.georgesoros.com).
Ükskõik millisel seiskohal on mingis küsimuses Soros või Orbán (olgu tegemist siis piiritara, korruptsiooni või millegi muuga), ei ole nende omavahelised erimeelsused õigustus sellele, et riigivõim hakkab piirama akadeemilist vabadust. Veel häbiväärsem on, et poliitilise tagakiusamise alla on langenud akadeemiliselt kõrgel tasemel asutus. Ja just sellest vaatenurgast tuleb meilgi olla valvsad.
P. S. CEU ja Ungari teemast eraldi tasub tõsiselt mõelda, kas sotsiaalteadustes üldisemalt on tõrjutud vaatenurki ja teemasid. Konservatiivsete ja mõõdukate vaadetega inimeste tõrjumine ning vasakpoolsete ideoloogiate ainuline (ka tahtmatu) eelistamine akadeemilises tegevuses ei ole samuti mingi eriline uue tarkuse ammutamise ja ühiskondliku õnne retsept. Ideede headust saab järele proovida vaidlustes. Ülemäärane kaldumine ükskõik kummale poole tähendab aga paraku seda, et kaob vaidlusi soosiv keskkond (vt heterodoxacademy.org).
USA andmetele tuginedes väidetakse, et suhteliselt lühikese ajaga on sealne akadeemiline maailm kaldunud tugevalt vasakule. Veel 20–30 aastat tagasi olid mõõdukad vaated esindatud vaskpoolsetega enam-vähem võrdselt ning end konservatiiviks pidajaidki oli paarkümmend protsenti praeguse kümmekonna asemel. On mõtet küsida, kuidas on lood Euroopas ja ka Eestis, ning endale probleemi olemust ja ulatust adekvaatselt teadvustada.