Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/03/24/13695082t1h6a1b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/30/11617189t1h460d.jpg)
Lastele, kes on saanud seaduse silmis täisealiseks, ent kes jätkavad õpinguid kodulinnas või sellest kaugemal, tuleks lastetoetuse maksmist jätkata, leiab Katrin Kiisk Eesti Lasterikaste Perede Liidust.
Ma usun, et iga Eesti pere mäletab lastetoetuse kahekordistumist 2015. aastal. See aitas parandada absoluutsel vaesuspiiril elavate laste heaolu ja perede üleüldist majanduslikku suutlikkust, mis koos 2017. aastal lisandunud lasterikka pere toetusega on andnud häid tulemusi.
Siseministeeriumi info järgi on kolmandate laste sündimine 2018. aastal hüppeliselt kasvanud ning kui nii edasi, võib see kaasa tuua suurima sündimuskordaja arvu, mida siiani Eestis nähtud. Pole kahtlustki, et selle mõju alge pärineb just 2015. aastal alguse saanud uuest hingamisest perepoliitika maastikul.
Sama oluline nagu on panustada veel aastaid vanemate hoole all kasvavatesse lastesse, on aga toetada neid, kes justkui juriidiliselt enam laste hulka ei liigitu, ent kes sellest hoolimata vajavad pere tuge, et toime tulla. Pean siinkohal silmas lapsi, kes on saanud 19-aastaseks, ent kes jätkavad õpinguid kodulinnas või sellest kaugemal.
Praegu kehtiva perehüvitiste seaduse kohaselt makstakse lapsetoetust (mis on esimesele ja teisele lapsele 55 eurot ning alates kolmandast lapsest 100 eurot kuus) kuni 19-aastasele keskhariduseta lapsele, kes omandab haridust põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekooli tasemeõppes. Lapsele, kes on saanud 19-aastaseks õppeaasta kestel, makstakse toetust kuni õppeaasta lõpuni või kooli nimekirjast väljaarvamiseni. Sama vanusepiiriga on seotud ka lasterikka pere toetuse maksmise tingimused.
Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui kolme lapsega pere esimene laps saab 19-aastaseks ning on selleks hetkeks gümnaasiumi lõpetanud, siis langeb riigi toetus sellele perele 510 eurolt 110 eurole. 19-aastane noor soovib aga minna ülikooli, mis on ühest küljest nii vanemate kui ka ühiskonna ootus ning teisalt äsja gümnaasiumi lõpetanu esimene samm iseseisva tuleviku poole. Ta ei ole aga üleöö iseseisvunud. Temaga kaasnevad kulud alles tekivad ja need on sageli kõrgemadki kui kodus kasvavatel lastel.
Peredele, kellelt riigi tugi vaibana jalge alt ära tõmmatakse, ent kelle laste vajadused iseseisvumisega aina kasvavad, on olukord tegelikult raske ja pakub sageli väga suurt väljakutset. Eriti siis, kui korraga kõrgharidust omandama asuvaid lapsi on mitu või teevad nad seda järjestikustel aastatel. Vanemana soovime ju oma lastele parimat ja kes muu mõistaks neid paremini kui mitte meie.
Vanematel tuleb aga leida vahendeid selleks, et tagada toimetulek nii «koju jäänud» lastele kui ka nende vanematele õdedele-vendadele, kes vajavad perest eraldi elama asudes tuge, olgu selleks siis igapäevane söögiraha, ühiselamu üür või vältimatud transpordikulud. Kõrgharidust omandama asunud laps moodustaks justkui omaette leibkonna, kelle elustandard on siiski sõltuv vanemate rahakotist. Vanemate rahakott on aga oluliselt – kolme lapse näite varal lausa 400 euro võrra – kokku tõmmanud.
Kolmanda lapse toetus ja lasterikka pere toetus pole aga ainsad meetmed, mis ühtäkki oma lõpu leiavad. Juba enne seda, s.o lapse 17-aastaseks saamisel, on vanem kaotanud õiguse täiendavale tulumaksuvabastusele, mida kolmas laps seni perele maksusoodustusena võimaldas. Seega riiklikud toetusmeetmed lõppevad, ent laste vajadused tegelikult kahekordistuvad.
Selle muudatuse tõttu ei kannata mitte ainult noor, kes esialgu vaiksest tuuleiilist saadetuna ise lendama püüab õppida, vaid ka need, kes alles kodusooja pesa rüpes suureks sirgumist ootavad – ka neile jaguvaid vahendeid on pere eelarves palju vähemaks jäänud. See aga, ma tahan uskuda, ei ole tõenäoliselt olnud seadusandja eesmärk. Iga laps on riigile oluline ning selleks, et pered seda tajuksid, ei saa seada lapsi tähtsuse alusel järjekorda – täpselt nii nagu ei tee me seda lastevanematena.
«Aga ülikoolid maksavad ju stipendiume,» on ilmselt esimene mõte, mis loogilise järeldusena probleemile lahendust võiks pakkuda. Jah, maksavad küll, kuid siin on kaks aga. Esiteks, enamik ülikoole ei tee seda esimesel õppeaastal, ent just sel ajal on vanemate rahakott kõige tugevama löögi all. Teiseks, stipendiumi maksmine sõltub konkurentsist, mis võib ka väga eeskujuliku õppekavatäitja siiski toetusrahast ilma jätta.
Ka see on õige ja samas tänuväärne, et riik maksab üliõpilastele lisaks vajaduspõhist õppetoetust, ent haridus- ja teadusministeeriumi värskest, 2018. aasta uuringust nähtub, et kõige rohkem puudutab toetus esmakursuslasi, kes vajavad seda toimetulekuks. Uuringust ilmneb aga, et üliõpilastest, kel on tõsiseid majanduslikke raskusi, saab vastavat toetust vaid 33 protsenti, mis viib uuringu autorid järelduseni, et vanemate sissetulek on üliõpilaste toimetulekus väga tähtis.
Jõuamegi ringiga tagasi algusesse – põhjus, miks vanemate rahakott on oluliselt õhenenud ning noorte elluastumine enamikule perekondadele tõeline väljakutse, võib olla seotud riigi toe järsu kadumisega. Juristina ei tundu mulle kuigi õiglane, et kui perekonnaseadus jätab lapsed kuni 21-aastaseks saamiseni vanemate ülalpidamisele sisuliste mööndusteta, siis riik, kelle fiskaalne võimekus oma rahva tähtsaimate valdkondade kujundamisel pole pehmelt öeldes võrreldav, võib juba kaks aastat varem käed üles tõsta.
Ma ei taha sellega öelda, et perekonnaseaduses sätestatud vanusepiir oleks liiga kõrge. Vastupidi, need täiendavad kaks aastat on iseseisvasse ellu astuvale noorele vägagi tarvilik hüppelaud, mis annab hea pinnase jõuliseks hoovõtuks, et sobiv maandumiskoht juba ise valida. Usun, et ka paljud kohtuvaidlused, mis on tekkinud ülalpidamist nõudma õigustatud täiskasvanud, ent veel õppivate inimeste ja nende vanemate vahel, oleksid riigi rahalise toe jätkumisel olemata või leiaksid kuldse kesktee kohtu abita. Praegu see paraku nii ei ole.
Ma olen veendunud, et riik saaks olukorda muuta ning lahendus on hea tahtmise korral käegakatsutav. Vanemluse toetamine, eriti lasterikkuse valguses, peaks käima käsikäes riikliku tugisüsteemi ja perede vajadustega igas vanuses laste puhul, mitte asetama peresid raskesse olukorda just siis, kui nad riigi abikätt enim vajavad. 21. sajandil ei saa võimekate laste teed hea hariduseni lõigata ära pelgalt seetõttu, et me pole osanud õigel ajal märgata ega sekkuda.
Alati ei pea need ju olema vead, millest õppida. Ka avatud meel ja tahe näha tavalise inimese argipäeva võib olla hea teejuht tegemaks üksnes kaalutletud ja tarku valikud – ei millegi muu kui kogu riigi laste parema tuleviku hüvanguks.