Migrandid. Foto on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Rändelepe tekitas olukorra, kus selle läbisurumise nimel tõttasid mitmed poliitikud üksteise võidu pühalikult vanduma, et massiimmigratsiooni Eestisse ei tule. Seda vandudes puudus vaid piibel või põhiseadus nende käe all.

Peaminister Jüri Ratas kuulutas, nagu Postimees vahendas, et Eesti peab tegema kõik selleks, et massiimmigratsiooni ei tuleks, ning tunnustas riigikogu selle eest, et too kirjutas ränderaamistiku juurde, et ei toeta massiimmigratsiooni. Välisminister Sven Mikser, rändeleppe eestvedaja ja taganttõukaja Eestis, kirjutas nädal tagasi Postimehes, et ei tea ühtegi poliitilist jõudu, kes sooviks asustada siia massiliselt migrante.

Peaks olema rahustav kuulda, et ka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, kaks peamist ränderaamistikku läbisuruvat jõudu, ei toeta massiimmigratsiooni. Just nimelt: peaks olema...

Ent üks asi, mis peale piibli või põhiseaduse massiimmigratsioonivastasust vandudes veel puudus, oli selge ja ühene arusaamine, millest Eesti juhtpoliitikud ikkagi räägivad, kui kuulutavad laiajooneliselt vastuseisu massiimmigratsioonile.

Arusaamatu, millest Eesti juhtpoliitikud räägivad, kui kuulutavad, et massiimmigratsiooni ei tule.

Teisisõnu: millisest piirist muutub migratsioon Eestisse erakondade hinnangul massiliseks?

On see tuhat inimest aastas? Viis tuhat? Kümme tuhat? Või kolmkümmend tuhat? Olen seni ainsana kuulnud sõltumatu Indrek Tarandi pakkumist, et massilisus algab 5000 inimesest aastas, mis tähendab kümne aastaga Pärnu linna jagu inimesi. Arvestades aga Tarandi provokatiivset loomust, ei usu, et ta seda pakkumist surmtõsiselt võttis. Liiati kui ta lisas, et «sihukest asja pole ette näha praegusel hetkel».

Ja teiseks, peale arvu, kas migrantide massilisuse hindamisel lähevad arvesse ka vastuvõetavad pagulased ja kvoodipõhised kõrgeltharitud spetsialistid?

Selge see, et erakondade nägemus massiimmigratsioonist on äärmiselt erinev. Spektri ühes otsas on kahtlemata rahvuskonservatiivid, kes teatasid tunamullu, kui teemaks oli pagulaste vastuvõtt, et Eesti vastav kvoot peab olema null. Ilmselt jäävad spektri teise otsa sotsid, kes vasakliberaalsest ilmavaatest tulenevalt oleksid tõenäoliselt valmis vastu võtma nii palju migrante, kui Eesti nende arvates vähegi suudab. (Kui sotsidele siinkohal liiga teen, siis paraku just sellest tingituna, et nemad, nagu teisedki, pole öelnud, millisest piirist algab massiimmigratsioon.)

Karta võib – arvestades paljude poliitikute niigi ümaraid avaldusi –, et konkreetset arvu, kust alates migratsioon muutub nende nägemuses massiliseks, neilt kätte ei saa. Arvata võib, et kuulda saab suuremat sorti häma, mis algab sõnadega «see sõltub...». Sõltub Euroopa poole tungivate migrantide arvust, sõltub Euroopa Komisjoni kavadest, sõltub Eesti võimekusest jne.

Ent kui keegi ei suuda öelda, mis piirist algab massiimmigratsioon, ei maksa ka suure suuga lubada, et massiimmigratsiooni ei tule. Või ongi see Eesti poliitika uus tase – lubada seda, millest endalgi aimu pole?