EKI keelekool: eestlane on sõnastiku usku

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti Keele Instituut aitas 2017. aastal korraldada rahvusvahelist küsitlust «Ükskeelse sõnastiku kuvand Euroopa riikides». Selle eesmärk oli välja selgitada, mil määral ükskeelseid sõnastikke kasutatakse ja mismoodi neisse suhtutakse. Küsitluses osales u 10 000 inimest 30 riigist. Eestist oli osalejaid 467 ehk 5 protsenti kõigist vastanutest.

Küsitluse tulemusel selgus, et eestlane on sõnastiku usku: 80 protsenti vastanutest peab sõnastikku kõige põhjalikumaks keeleallikaks ning 60 protsendi arvates on see üks autoriteetsemaid väljaandeid. Sõnastik on u 60 protsendi vastanute igapäevane töövahend. Põhiliselt kasutatakse seda teksti kirjutamisel ja toimetamisel, aga eelkõige (uue) sõna tähenduse ja õigekirja kontrollimiseks.

Koguni 92 protsenti vastanutest eelistab kasutada sõnastikke arvutis. Pabersõnastikke kasutavad rohkem 50-aastased ja vanemad inimesed, 10–26-aastased eelistavad sõnastikke kasutada arvutis või nutitelefonis. Kuigi küsitlus näitas selgelt, et sõnastikke eelistatakse kasutada digitaalmeediumite kaudu, hoitakse au sees ka seni ilmunud pabersõnastikke. Neid ei visata ära ega viida taaskasutusse, vaid hoitakse koduses raamaturiiulis alles.

Veebisõnastike puhul peavad vastanud kõige olulisemaks usaldusväärset ja ajakohast sisu, vaba juurdepääsu ja kasutuslihtsust. Hinnatakse ka seda, et sõnastikus esitatav info põhineb suurtel tekstikogudel ehk korpustel. Kui otsitavat sõna ei leita, pöördutakse abi saamiseks interneti poole. See näitab, et veebisõnastikesse on kasulik lisada otselingid korpustele. Sel juhul ei peaks sõna mitteleidmisel sõnastikust kordama sama päringut otsingumootoris, vaid saaks n-ö Google’i tulemused otse sõnastikuportaalist.

Hoiakute poolest sarnaneb Eesti selliste Euroopa riikide ja piirkondadega, nagu Holland, Soome, Itaalia, Rumeenia ja Baskimaa. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal, Rootsis ja Inglismaal, leitakse, et sõnastikud on vajalikud pigem välismaalastele keeleõppe edendamiseks. On ka riike, näiteks Serbia, kus sõnastikud ilmuvad siiamaani üksnes paberil.

Ükskeelsete sõnastike tegemist rahastatakse Euroopas riiklikult üldjuhul neis riikides, kus emakeelseid kõnelejaid on 10 miljoni ümber või vähem ning kus selle tõttu on turg väike. Ka valdav osa (92 protsenti) vastanutest arvab, et sõnastike koostamist tulebki riiklikult rahastada, kuna tegemist on kultuuripärandiga, millest on abi kogu üldsusel.