ÜRO lipp.

FOTO: SCANPIX

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Funktsionaalse lugemisoskuse allakäik on tuntud tõsiasi. Kui enam ei saada aru ei pikemate ega lühemate tekstide kujunditest, allhoovustest, vihjetest, sümboolikast, irooniast, pilkest ja muust, mida romaan, essee, kolumn, otsus, muinasjutt või protokoll lisaks nimi-, omadus-, tegu-, side-, liit-, arv- ja muudele sõnadele sisaldab, siis tähendab see, et ei saada mitte millestki aru, ehkki läbi loetud on.

Häire võib ulatuda sinnamaani, et ei märgata kirjavahemärke või ei teata nende tähendust. Sellele mängib ka üks anekdoot kunagisest tuumariigi Nõukogude Liidu juhist Leonid Brežnevist, kes liiati oli ka väga pudikeelne. Ta olevat alustanud üht oma tähtsat kõnet suurele saalitäiele Nõukogude Liidu tippkommunistidele just nii nagu mina seda artiklit, selle asemel et märgata koma ja öelda: «Seltsimehed, kogu maailma imperialistid...» jne.

Lahkuval nädalal selgus, kas Eesti riik oma institutsionaalses tipus, õigemini selle tipu summa summarum'is suudab või ei suuda mõista üht rahvusvahelist, rännet käsitlevat dokumenti, mis oli netis inglise keeles esitatud 34 lehekülje pikkusena. Inglise keelt on kontekstis vaja tähele panna, sest nii oli too ÜRO dokument loodud ja reegel ütleb, et ehkki ÜROs on kuus ametlikku keelt – inglise, prantsuse, hispaania, araabia, hiina ja vene –, lähtutakse arutamistel sellest keelest, milles dokument loodi. Eestis toimus niisiis riiklik eksam, kas riigi tasandil on funktsionaalne lugemisoskus parem kui keskpärastel koolilastel.