Ajaleht Pealinn.

FOTO: Toomas Huik

Kuula artiklit

Kui inimesele pannakse postkasti tasuta linna- või vallaleht, siis suure tõenäosusega sirvib ta selle läbi vähemalt uudishimust. Väikeses kohas tehakse ajaleht lahti kasvõi selleks, et näha sünnipäevaõnnitlusi või surmakuulutusi. Kui omavalitsuse rahastatud lehest saab aga nii muuseas lugeda mõne poliitiku lauskiitmist ja seda «juhuslikult» enne valimisi, on maksumaksjast lugeja saanud lihtsalt vastikult petta.

Munitsipaallehes peaks omavalitsus jagama infot oma tegevuse kohta, selgitama oma otsuseid ja valikuid, andma praktilist infot kohaliku elu kohta ja kajastama kogukondlikke teemasid. Kahjuks näeb nii mõnigi selles hoopis soodsat kanalit, mida kasutada oma poliitilises mainekujunduses. Sellest probleemist on korduvalt kirjutanud eri meediaväljaanded, eile juhtis ka riigikontrolli värske audit tähelepanu linna- ja vallalehtede kuritarvitamisele võimulolijate poolt.

Eelmisel aastal enne kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi ilmusid näiteks kuues valla või linna infolehes vallavanema või volikogu esimehe kirjutised, milles kutsuti üsna varjamatult üles hääletama konkreetse valimisliidu või erakonna poolt. Mõnel juhul lisati kirjutisele nahaalselt juurde ka oma kandidaadinumber. 14 valla või linna infolehest võis auditi järgi leida võimulolijate poliitilistele konkurentidele suunatud ühekülgset kriitikat.

Munitsipaalmeedia kasutamine poliitilistes erahuvides tuleb hukka mõista mitmel põhjusel. Tavalisele inimesele, kes maksab makse, tähendab see tema raha raiskamist, poliitilistele oponentidele ebaausat konkurentsi, ühiskonnale kui tervikule avaliku võimu õõnestamist. Niisugune käitumine on korruptiivne ja ohustab demokraatiat.

Teine probleem, mis puudutab kohalikke linna- ja vallalehti, on tasulised kuulutused. Kui neid avaldada maksumaksja rahaga tehtavas lehes, on see vaba sõna vastane tegevus ja loob reklaamiturul vääritu konkurentsi.

Riigikontrolli tuleb selle auditi eest kahtlemata kiita, ettepanekud reeglistiku tegemisest ja sõltumatust kolleegiumist, kes lehe sisu jälgiks, ei lahenda ilmselt tervet probleemi. Nagu pakkus välja ka Eesti Ajalehtede Liit, lahendaks vääritu konkurentsi probleemi näiteks seadusemuudatus, mis defineeriks maksumaksja raha eest tehtava väljaande kohaliku infolehena ja keelaks seal tasulise reklaami, sealhulgas ostu-müügireklaami avaldamise. Sarnaselt Pressinõukoguga võiks näiteks ka munitsipaalväljaannetel olla eneseregulatsiooni organ, kuhu lugejatel oleks võimalik vajaduse korral pöörduda.