Neeme Korv

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Kuula artiklit

Avaldus «ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta», mille riigikogu sel nädalal vastu võttis, kajas vastu sisepoliitikas, välispoliitikas ja õigusruumis. Kõige selle juures on veel üks küsimus, mis näib esmapilgul tähenärijalik, kuid mõneti osutub valimiseelsete kulisside ja taustamuusikaga etenduse puhul isegi keskseks. See on küsimus keelest.

Välisministeerium nimetas kõnealust ÜRO dokumenti raamistikuks, inglise keeles oli see aga compact, mitte ootuspärane framework. Rahvusvahelise õiguse professor akadeemik Lauri Mälksoo on seda meelt, et niisuguseid dokumente tuleks eesti keeles täpsuse huvides nimetadagi kompaktideks. «Termin compact sisaldab ambivalentsust, mida kõnealusest dokumendist näha on: see oleks justkui midagi lepingu (pact) ja pelga poliitilise deklaratsiooni vahepealset,» põhjendas Mälksoo. (PM 23.11)

Eesti Keele Instituudi keelenõuanne arvab teisiti. «Minu arvates pole toorlaen hädavajalik. Me ei tõlgi sõnu, vaid mõtet. Ingliskeelsel sõnal compact iseenesest ei ole siduvuse tähendust,» kirjutas EKI keelekorraldaja Tuuli Rehemaa vastuseks Postimehe keeletoimetaja küsimusele.

Intellektuaalselt huvitav vaidlus, aga kas ainult?

«Hei, poisid, kas olete valmis? Siis lükkame korraga. Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa,» laulsid vennad Johansonid, ja me lükkasime. Kui Eesti Vabariik 1990. aastate alguses kursi läände võttis, oli siinne piimahabemes diplomaatia jungarollis. ÜRO, EL, NATO olid ka avalikkuses mõistetud suured sihid. Avanev ingliskeelne maailm palju keerulisemate akronüümide ja terminitega oli meie välis- ja julgeolekupoliitika tegijatele samm tundmatusse.

Praeguseks on laevapoistest sirgunud kanged kaptenid, tüürmanid ja pootsmanid, kes juhivad oma alused silmagi pilgutamata läbi rahvusvaheliste kõneluste tormide. Ent meie reisijatena pardal tahame samuti endiselt mõista, mis on siht. Kogenud tegijad peavad selgitama, aga nii, et neil «puri» ja «ankur» omavahel segi ei lähe. Vastasel korral juhtub, et üks ja sama asi hakkab omandama eri tähendust ning ongi mäss tekil.


Eesti õiguskeele selgus ja täpsus üheselt mõistetavuse nimel on järjest olulisem. Vastasel juhul riskime sattuda väga ohtlike manipulatsioonide ohvreiks.

ÜRO dokumendi puhul nii juhtuski. Eri nimetuste puhul (raamistik, kompakt, pakt, lepe, leping jne) jooksis selgelt läbi eri poliitiline värving. Välisministeerium võiks juhtunut võtta kui õppetundi ja mõelda läbi, kuidas tagada terminoloogiline selgus välislepingutes. Ka meie hea õigusloome tava rõhutab, et «õigusaktid tuleb koostada võimalikult lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, silmas pidades õigusakti peamisi sihtgruppe».

Eesti õiguskeele selgus ja täpsus üheselt mõistetavuse nimel on üldse järjest olulisem. Eriti kui otsustamisel tahetakse kasutada rohkem osalusdemokraatiat. Vastasel juhul riskime sattuda väga ohtlike manipulatsioonide ohvreiks.