Peeter Espak: surmahoop Eesti ühiskonnale

Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

Himu odava välistööjõu ja võõrkeelse kõrgharidusruumi järele on justkui meie peade kohal surmahoobi andmiseks õiget hetke ootav kaksikkirves. Mõlemad on ühtviisi kahjulikud nii meie majandusele kui ka kultuurile pikemas perspektiivis ning lähtuvad ka ühesugustest ideoloogiatest, mille järgi on kiire hetkekasumi nimel lubatud ohverdada meie tulevik nii majanduslikus kui ka kultuurilises plaanis.

Tihti põhjendatakse säärast ideoloogiat mitte midagi tähendava terminiga «rahvusvaheline teadus». Seda olukorras, kus meie ülikoolides pole peaaegu mitte ühtegi teadlast, kes ei avaldaks peamisi tulemusi inglise keeles. Meie teaduskeskkond on ammu juba niivõrd rahvusvaheline, sh välistudengite poolest, et kuhugi kaugemale selles vallas areneda on raske. Kui, siis ehk kvaliteedis (sh välistudengite), mitte enam aga kvantiteedis. Oleks meil probleeme rahvusvahelisusega, suur kogus teadlasi, kes ei ole omal alal maailmas üldse tuntud, tunduks probleem ehk mõistetav.

Toimimine riigisiseses ametlikus asjaajamises keeleseaduse piire kombates ja ka sellest mööda hiilides peaks lõppema ja kindel printsiip peaks olema see, et Eesti ülikooli asjaajamine väljaspool välissuhtlust toimub eesti keeles.

Rahvusvahelisuse sildi all toimub tegelikult ideoloogiline õõnestustöö eestikeelse tipptaseme vastu, mida tõukavad tagant eelkõige tribalistlikud erialade grupihuvid. Selle asemel et sulgeda kehva kvaliteediga erialasid osas ülikoolides ja teha pidevat lobitööd oma erialade populaarsuse suurendamiseks, selgitada otsustajaskonnale asjaolusid parimate lahenduste leidmiseks, minnakse kergema isikliku kasu teed, mis toob nii rahalist kui ka kultuurilist kahju meile kõigile.