Ühelt poolt mõjus uudis CRISPR-beebide sünnist tõelise šokina. Sellest annab tunnistust hulk igasuguseid juurdlusprotsesse, mis eksperimendi juhi He Jiankui tegevuse uurimiseks algatatud on. Seesugustele biotehnoloogilistele katsetele pidanuks kahtlemata eelnema pikk ja põhjalik avalik arutelu. Kõnealusel juhul on inimgenoomiga mässamisele heakskiidu andnud vaid uurimisrühma liikmed ise ja neli ametlikult nimetamata teadlast. Kaks projekti «konsulteerinud» bioeetika eksperti on aga hiljem väitnud, et ei olnud konkreetsetest katsetest üldse teadlikudki, vaid pidasid He’ga niisama eetikateemalisi arutelusid.
Teisest küljest vaadates on ju aastaid olnud selge, et teaduse arenguga kasvab ka surve selliseid eksperimente teha. Sigade ja teiste imetajate embrüoid on niimoodi muundatud varemgi, nii saidki sel kevadel CRISPRiga muudetud ka inimese embrüod. Tookord piirdus asi aga katseklaasiga. Omamoodi vihje inimese geenide kallale minekule on õigupoolest ka konverentsi pealkiri, kus He eile teadlaskonnale selgitusi andis: «The Second International Summit on Human Genome Editing» ehk inimese genoomi modifitseerimise teine rahvusvaheline tippkohtumine.
Kui tehnoloogia on olemas, tekib ka surve seda kasutada ning tiheneb eetiliste dilemmade labürint, milles teadlased orienteeruma peavad.
Kuigi HIVi teket võimaldava geeni väljalülitamine Lulu ja Nana DNAs võib osaliselt olla kantud siirast soovist aidata, jääb kõigest sellest siiski mulje, nagu oleks seda vähemalt osaliselt tehtud selleks, et näidata, mis on võimalik. Eksperimenti on karmilt kritiseerinud nii CRISPRi tehnoloogia rajajad kui ka mitmed maailma tippteadlased.