Hiina teadlase He Jiankui ettekanne oma eksperimendist.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Kuigi novembri alguses kusagil Hiinas sündinud Lulu ja Nana puhul on analoog ilukirjandusest tuntud Frankensteini koletisega igatpidi kohatu – tegemist on ometigi kahe mõnenädalase tüdrukutirtsuga –, võib nende sündi selle märgilisuse poolest siiski võrrelda lammas Dolly omaga enam kui 12 aastat tagasi.

Ühelt poolt mõjus uudis CRISPR-beebide sünnist tõelise šokina. Sellest annab tunnistust hulk igasuguseid juurdlusprotsesse, mis eksperimendi juhi He Jiankui tegevuse uurimiseks algatatud on. Seesugustele biotehnoloogilistele katsetele pidanuks kahtlemata eelnema pikk ja põhjalik avalik arutelu. Kõnealusel juhul on inimgenoomiga mässamisele heakskiidu andnud vaid uurimisrühma liikmed ise ja neli ametlikult nimetamata teadlast. Kaks projekti «konsulteerinud» bioeetika eksperti on aga hiljem väitnud, et ei olnud konkreetsetest katsetest üldse teadlikudki, vaid pidasid He’ga niisama eetikateemalisi arutelusid.

Teisest küljest vaadates on ju aastaid olnud selge, et teaduse arenguga kasvab ka surve selliseid eksperimente teha. Sigade ja teiste imetajate embrüoid on niimoodi muundatud varemgi, nii saidki sel kevadel CRISPRiga muudetud ka inimese embrüod. Tookord piirdus asi aga katseklaasiga. Omamoodi vihje inimese geenide kallale minekule on õigupoolest ka konverentsi pealkiri, kus He eile teadlaskonnale selgitusi andis: «The Second International Summit on Human Genome Editing» ehk inimese genoomi modifitseerimise teine rahvusvaheline tippkohtumine.

Kui tehnoloogia on olemas, tekib ka surve seda kasutada ning tiheneb eetiliste dilemmade labürint, milles teadlased orienteeruma peavad.

Kuigi HIVi teket võimaldava geeni väljalülitamine Lulu ja Nana DNAs võib osaliselt olla kantud siirast soovist aidata, jääb kõigest sellest siiski mulje, nagu oleks seda vähemalt osaliselt tehtud selleks, et näidata, mis on võimalik. Eksperimenti on karmilt kritiseerinud nii CRISPRi tehnoloogia rajajad kui ka mitmed maailma tippteadlased.

Selge on see, et kui tehnoloogia on olemas, tekib ka surve seda kasutada ning tiheneb eetiliste dilemmade labürint, milles teadlased orienteeruma peavad. Praegusel juhul näib, et teadlane otsustas ekslemise asemel teed varjavad müürid lihtsalt buldooseriga maha sõita. Mida ütleb selline käitumine teaduse seisu kohta? Tõenäoliselt saame seda veel näha. Igal juhul on He’l õigus selles, et mitmed biotehnoloogiasse puutuvad küsimused vajavad aina enam ühiskonna tähelepanu ja kaalutletud vastuseid.

Eetiliste ja bioloogiliste probleemide elevandiluutornis ei tohi aga unustada, et kaks värsket maailmakodanikku Lulu ja Nana on varjatult tegutsenud teadlaste küsitavatest motiividest hoolimata väikesed tüdrukud, kes vajavad ja väärivad oma arenguks armastust ja rahu. Esimest saavad nad oma vanematelt kindlasti ja ehk on ka maailma meedial piisavalt väärikust, et neil olla lasta. Loodetavasti ootab neid ees õnnelik, terve ja pikk elu.