Putin ja Porošenko.

FOTO: 24smi.org

Kuula artiklit

Kolme aasta eest rääkis Venemaa president Vladimir Putin õhinaga, kuidas Donbassi kaevurid ja traktoristid ostsid endale turult tankid ja automaadid ning Pihkva õhudessantväelased võtsid puhkuse, et oma soomukitega Ukrainasse sõdima sõita. Seda, et Vene laevad avasid Kertši väinas Ukraina aluste pihta tule, ei ole võimalik eitada. Kõik toimus samahästi kui otseeetris, sest salvestised sündmuste kohta levisid koheselt sotsiaalmeediasse. See leidis aset vetes, mida terve maailm loeb Ukraina territoriaalveteks. Pole kahtlust, et Venemaa on toime pannud agressiooni ning sülitanud rahvusvahelistele õigusaktidele. Terves maailmas on kaubateede – muuhulgas nende, mis üle mere kulgevad – ohutus üks suuremaid väärtusi reaalpoliitikas. Venemaa on peale kõige muu ka selle nüüd oma tegevusega ohtu seadnud.

Selge, et kaks sise- ja rannikuvete jaoks mõeldud kaatrit ja üks puksiir ei kujutanud Venemaa laevastiku jaoks mingit ohtu ega suutnud venelaste piirivalvelaevadele vastu hakata. Ukrainlaste seas on kolm haavatut ning laevade meeskonnad on vangi võetud. Ühelgi ukrainlasel ei tulnud pähe kingstoneid avada ja ka ukraina lennukikandja ei läinud merele, et vaenlasele vastulöök anda, sest seda ukrainlastel lihtsalt pole. Need, kellel lennukikandjad on, pole veel otsustanud, kas avaldada Kertši väinas toimunu üle lihtsalt muret või väga sügavat muret.

Neil riikidel, kelle külge suur idanaaber oma saapaid parajasti puhtaks pühib, pole vahet, kui sügavat muret Euroopa tunneb. See on ohtlik, sest kui lääs ja Ukraina jätavad ka nüüd reageerimata, siis Venemaa isu ainult kasvab. Tegelikult polegi põhiline, kas ja kuidas reageerivad antud loole Euroopa ja Ukraina, vaid see, kuidas reageerivad Ameerika Ühendriigid. Seni on ka ameeriklaste reageering nõrk olnud.

Kui rääkida sellest, kellele Ukraina laevade hõivamine kasulik on, siis peamine kasusaaja on Ukraina president Petro Porošenko. Tema reiting vahetult enne presidendivalimisi on ääretult madal ning eduväljavaated valimisvõitluses nullilähedased. Sõjaolukorra kehtestamine Ukrainas tähendab, et valimised ei saa aset leida varem kui 2019. aasta mais või juunis.

Neil riikidel, kelle külge suur idanaaber oma saapaid parajasti puhtaks pühib, pole vahet, kui sügavat muret Euroopa tunneb.

Tekib küsimus, miks kehtestati Ukrainas sõjaseisukord 125 päeva enne presidendivalimisi, aga mitte 2014. aastal, kui venelased Krimmi okupeerisid või 2015. aastal Ida-Ukrainasse tungisid. Selge on, et Ukraina tänased võimud lähevad ka tuleval aastal valimisi võitma ning Porošenko kavatseb tekkinud lisaaega oma kasuks pöörata, küttes patriotismitunnet, ning ära kasutada täiesti loogilisi ja õigustatud Venemaa-hirme Ukraina ühiskonnas. Kuid sellised mahhinatsioonid ja manipulatsioonid tänastele Ukraina võimudele au ei tee.