Jan Kaus

FOTO: Mihkel Maripuu

Vihakõne on olemas, ent selle piiramine karmide reeglitega ei tundu õige vastureaktsioon, leiab kirjanik Jan Kaus. Võib-olla prooviks leebuskõnet?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Leebuskõne ei peaks kindlasti tähendama ümmargust juttu. Piisab sellest, kui uskuda, et see, mida ma tean, ei pruugi veel olla kogu olemasolev teadmine. Tõsidus ideede suhtes, leebus tõsiduse suhtes.

Käisin mõni aasta tagasi Rootsi linnas Malmös, millest räägiti Eestis parasjagu õudusjutte. Esinesin äärelinnas ühes väikeses raamatupoes. Kui asutasime õhtul koos raamatupoe omanikuga kesklinna poole, pakkusin talle abi poe ukse ees tänaval seisva tasuta raamatute kasti sissetõstmisel. Noormees vastas, et pole mingit mõtet, las seisavad öösel siin tänaval.

Kujutasin korraks, mida tehtaks sellise raamatukastiga meie koduses Tallinnas – ja seda teeksid kõigi eelduste järgi meie enda kodanikud. Minu kogemus Malmöst oli seega rahulik. Ent ometi ei saa ega taha ma teha sellest järeldust, et ei Malmös ega mujal Rootsis ole immigrantidega mingeid ühiskondlikke ega kultuurilisi probleeme.

Siit jõuangi leebuskõne järgmise olulise jooneni: kui see tähendab valmisolekut eeldada, et vaidluses osalejad võivad eksida, tähendab see ühtlasi valmisolekut eeldada, et vaidluses osalejatel võib olla õigus, vähemalt mingis osas, mingi piirini. See avaks võimaluse, et ma ei pea ennast oma vastasest täielikult eristama, vaid saan ta kaasata, sest tal võib igal hetkel olla mulle midagi olulist öelda. Rääkimata sellest, et tõde kipub jääma inimeste vahele, olgugi et on küllalt inimesi, kes sooviksid hoida tõde muutumatuna enda sees.