Rahvusloom jalutuskäigul.

FOTO: Toomas Huik

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Hunt on meil au sees. Rahvusloom. Kuid armsalt ulguva, peaaegu koduse kiskjana teda kujutada ei saa, rääkis mulle loodusmees Mati Kaal. «Nad on ikkagi mets- ja röövloomad. Ja teiseks, karjaloomad,» ütles Kaal, kes on aastaid hunte uurinud. «Karta neid ei tule, aga hundid võivad ohtlikuks muutuda siis, kui jahil tapetakse juhtloom, mis ajab kogu karja sassi, või siis, kui mõni hunt karjast maha, üksiklaseks jääb.» Paralleel hundikarja ja sellest eraldunud üksiklastega ei ole praegusaja lääne ja ka Eesti poliitikat vaadates juhuslik. Trumpi populistide tõejärgsel ajastul on kiskjalikkus poliitikas uus normaalsus. Pidev jaht. Vastase murdmise soov. Vihast nõretavad loosungid ja avaldused. Sõnaga: hundiseadused.

USA president Donald Trump võib küll väita, et tema Twitteri-säutsudes, mis sageli tõtt ei sisalda või kui sisaldavad, siis moonutatud kujul, ei ole viha õhutamist. Ega mingit seost sellega, et Ameerikas on viimase kolme aasta jooksul kasvanud viha ajel sooritatud kuritegude arv, mullu lausa 17 protsenti, nagu raporteeris äsja FBI.

Ent ka tulihingelised Trumpi pooldajad ei saa eitada, et presidendi otseütlemised, mida tema toetajad peavad kauaoodatud värskeks õhuks sumbunud poliitikas, on muutunud maailma poliitilisel laval üha aktsepteeritumaks ka selgelt rassistlikud avaldused, lausa riikide ja rahvaste mõnitamise. Eriti kui jutt käib populistlike frontide kõige kirglikumatel teemadel ja kõne all on ränne, immigratsioon, piiride sulgemine ja valge rassi kaitsmise vajadus.