Indrek Tarand Toompeal meeleavaldusel 26.11.18.

FOTO: Tairo Lutter

Sotside ja vapside kismad olid Eesti Vabariigi eksistentsi eelmisel perioodil väga tuntud. Nüüd juhtus see hämaral novembrihommikul, mil parlament arutas ÜRO rändlusdokumenti, taas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nägime hallipäist väärikat ajaloolast ja poliitikut põlvitamas mässava rahvamassi ees, nii et vägisi tuli meelde Betti Alveri epigramm vaimust, kes on aetud šašlõkivardasse, mida väntab nürimeelne härg. Selles situatsioonis põrkasid kokku eri maailmad, mis teineteisest sama kaugel kui tuli ja külm vesi.

Indrek Tarand on diplomeeritud ajaloolane, kes lõpetas ülikooli ajal, mil professorid arvestusi ei kinkinud. Ilmselt on ta õppinud hommikust õhtuni, ja seda ajal, mil ajalooteadusse ilmusid esimesed tundlikud nüansid – näiteks Vabadussõja tegeliku ajaloo näol. Tarandit õpetasid legendaarsed õppejõud Kaido Jaanson, Sulev Vahtre ja Herbert Ligi. Talveõhtuti võttis toonane kuldne noorus ette huckfinnlikke käike Julius Kuperjanovi hauale. Tollal oli kõrgharidus kahekordne pinge, sest sind püüdsid harida nii kustuv impeerium oma diamatiloengutega kui ka juba tärkav informaalne Eesti Vabariigi diskursus.