Andres Aule

FOTO: Erakogu

Miks lisas riigikohus Venemaa piiridest lahkumise kohustusele sajand hiljem täpsustuse «(Eestisse sõitmine)», kui see ei tulenenud tollastest õigusaktidest ega valitsuse praktikast, küsib aastaid opteerimise ajalugu uurinud Andres Aule seoses Abhaasia eestlase Alli Rutto juhtumiga.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Riigikohus otsustas märtsis, et kui Tartu rahulepingu alusel Venemaal 1920.−22. aastani Eesti kodakondsusesse vastu võetud inimesed (optandid) ühe aasta jooksul Eestisse ei sõitnud, ei olnud nad Eesti kodanikud, nende järglased aga ei ole seega sünnijärgsed Eesti kodanikud. See kohtuotsus jättis õhku küsimärke. Peatuksin paaril.

Esimene puudutab Maanõukogu 1918. aasta määrust, mis oli 1922. aastani ainus Eesti kodakondsust reguleerinud õigusakt. Üks oluline argument riigikohtu otsuses oli järgmine: «Maanõukogu määrus [ei näinud] ette võimalust taotleda Eesti kodakondsust välismaal elades.»