Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/04/08/13045829t1h0d5d.png)
/nginx/o/2018/11/27/11606854t1h0272.jpg)
ÜRO ränderaamistiku arutelu näitab, kui suured on rändega seotud hirmud ja kui kerge on selle teemaga poliitilist kapitali koguda. Tundub, nagu oleks rändeleppega ühinemine või mitteühinemine Eesti tuleviku kõige olulisem küsimus. Aga kas ikka on, küsib TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, professor Margit Sutrop (Reformierakond).
Rändega seotud hirmude võimendamine populistide poolt teeb võimatuks rahuliku arutelu rände teemade üle ja juhib tähelepanu kõrvale tegelikelt probleemidelt.
Kuigi kolm viimast aastat on Eesti rändesaldo positiivne, pole meie probleemiks mitte suur sisseränne vaid Eesti kodanike väljaränne, elanikkonna vananemine ja süvenev tööjõupuudus.
Eesti Statistika Kvartalikirjas 2/2018 ilmunud Alis Tammuri artiklist saame teada, et ajavahemikul 2000-2015 vähenes Eesti rahvaarv 88 000 inimese võrra, sh välisrände tõttu ca 42 000. Väljarändajate hulgas on Eesti kodanikke 2/3. Kõige enam lahkub just 20-39 aastaseid noori, naisi poole rohkem kui mehi. See mõjutab omakorda sündide arvu.
Sisserändajate hulgas on ülekaalus Soome, Läti, Ukraina ja Vene kodakondsusega inimesed. Pooled sisserändajatest on tagasi kodumaale pöörduvad Eesti kodanikud. Kümneid tuhandeid võõrsile elama ja töötama suundunud Eesti kodanikke annab ilmselt veel koju tagasi oodata.