Edward Lucas: Kremli jaoks on õppetund selge – lääs on lõhenenud ja aeglane reageerima

Donald Trump, Angela Merkel ja Emmanuel Macron. Foto: Benoit Tessier/AP/SCANPIX

Venemaa võime eskaleerida ja provotseerida ei tohiks tulla lääne otsusekujundajatele üllatusena, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Kujutage ette, et on 1939. aasta 1. september. Saksa väed on just rünnanud Poolat. Kas välismaailm peaks a) kutsuma üles rahule b) mõistma hukka Hitleri agressiooni c) aitama Poolat?

Kaasaja perspektiivist vaadatuna on vastus selge. Sõjaeelne Poola, kuigi kaugeltki mitte ideaalne, oli vaidluse süütu osapool, keda kaitsesid rahvusvahelised kaitsekokkulepped Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Saksamaal oli ette näidata varasema agressiooni ajalugu.

Oleks absurdne paluda mõlemal poolel konflikti rahustada olukorras, kus ainult üks pool on seda eskaleerimas. Samuti ei ole loogiline püüda vahendada kokkulepet. Saksa väed peaksid Poolast lahkuma; Saksamaa peaks maksma tekitatud kahju ja vigastuste eest hüvitist. Seejärel võime üritada rääkida.

Tänapäeva vaatenurgast on ainuke tõeline küsimus selles, missuguseid sanktsioone tuleks kehtestada natsirežiimile Berliinis ja missugust praktilist abi osutada Poolale. 

Oleks absurdne paluda mõlemal poolel konflikti rahustada olukorras, kus ainult üks pool on seda eskaleerimas.

See raamistik on kasulik hinnangu andmiseks Venemaa rünnakule Ukraina vastu Aasovi merel. Kirjutamise ajal on mõned üksikasjad endiselt ebaselged, kuid suur pilt on ühemõtteline. Ukrainal on õigus navigeerida neis vetes takistamatult mitte üksnes rahvusvahelise õiguse, vaid ka Venemaaga allkirjastatud lepingu alusel. Kreml blokeeris pärast kuid kestnud üha ägenevat ahistamise ja muude pahategude kampaaniat Ukraina ligipääsu merele. Vene piiripatrullalused tulistasid kolme Ukraina laeva ja hõivasid need. Mitu meeskonnaliiget sai haavata. 

Ukraina laevadele Aasovi merele ligipääsu sulgemine on osa Venemaa suuremast plaanist. Üks selle element on Mariupoli sadama isoleerimine, et halvata Ukraina kaguosa majandus. See tõstab Ukraina poliitikas temperatuuri, kuid mis veelgi tähtsam, see on diplomaatiline avantüür, millega pannakse proovile mitte Ukraina, vaid lääne otsusekindlus. 

Kõige rohkem muret tekitab (meile ja kõige rohkem heameelt Venemaale) varajase reaktsiooni puudumine Ühendriikidelt.

Siin saab Venemaa juba rõõmustada kerge võidu üle. Ehkki mõned riigid - eriti Kanada - on reageerinud olukorda nagu naelapea pihta kirjeldavate sõnadega, mõistes Venemaa agressiooni otsesõnu hukka, on teised hämanud. Saksamaa välisminister Heiko Maas kutsus mõlemaid pooli olukorda rahustama. NATO ja Euroopa Liit pikkisid samuti Ukrainale mõeldud toetussõnade ja Venemaa tegevuse kriitikale vahele üleskutseid «vaoshoitusele ja rahustamisele» (NATO peasekretär Jens Stoltenberg) ja «ülimale vaoshoitusele» (ELi välisteenistuse pressiesindaja Maja Kocijančič). 

Kõige rohkem muret tekitab (meile ja kõige rohkem heameelt Venemaale) varajase reaktsiooni puudumine Ühendriikidelt (välisministeerium taunis küll paar päeva tagasi holomodori märkivas avalduses rutiinselt Venemaa agressiooni). 

Olukord võib paraneda. On juttu täiendavatest sanktsioonidest. USAs on kindlasti midagi öelda kongressil, mis suurendaks survet valitsusele. Venemaa peab ÜRO Julgeolekunõukogus oma tegevust selgitama. Paraku on seda ilmselt liiga vähe ja see jääb lootusetult hiljaks. Kremli jaoks on õppetund selge. Lääs on lõhenenud ja aeglane reageerima. Ta ei pea Ukrainat liitlaseks. Selle asemel paneb ta Kremli agressiooni suurima ja vapraima Euroopa ohvri oma piinajaga ühte patta. 

Õige vastus oleks sisaldanud segu kineetilistest, sümboolsetest ja finantsmeetmetest. NATO merejõudude flotill Mustal merel teeks sõbraliku visiidi Mariupolisse ning järgneksid sammud kahepoolse sõjalise abi suurendamiseks Ukrainale. EL saadaks oma suu peale kukkunud välispoliitikajuhi Federica Mogherini Kiievisse.

Lääneriigid teataksid venelastele diplomaatiliste ja äriviisade väljastamise ajutisest peatamisest. Suurbritannia sugused riigid teataksid selliste seaduste peatsest vastuvõtmisest, mis piiraksid anonüümses omanduses «varifirmade» õigusi osta kinnisvara või ligipääsu finantssüsteemile. See saadaks signaali tõsidusest. 

Venemaa võime eskaleerida ja provotseerida ei tohiks tulla lääne otsusekujundajatele üllatusena. Paraku kukume me selles testis ikka ja jälle läbi –  ja arve tasuvad meie liitlased. 

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.