Võidumärk.

FOTO: SCANPIX

Erakonnad väänasid rändeleppest välja maksimaalse poliitilise profiidi. Tõsi, eeldatavasti vaid hetkeks.

Riigikogu eilse etenduse kõige suurem võitja oli kahtlemata Keskerakond ja selle juht, peaminister Jüri Ratas. Tema lõi vähemalt kolm kärbest ühe hoobiga. Ta sai näidata, et hoiab Eesti välispoliitilise kursi avarapilgulise ja läänelikuna. Mäletatavasti pidi Ratas peaministriks saades, käpad käbil, vanduma, et nii see jääb. Teiseks sai Ratas näidata, et suudab kriise lahendada ja valitsuse koos hoida raskuste kiuste. Võtke või jätke, kujunenud olukorras polnud see lihtne – kuigi, olgem ausad, oravate tahtmine napilt kolm kuud enne valimisi, vastu jõule valitsust tegema hakata on ikka niikuinii teoreetiline, see umbusalduse jutt oli rohkem suusoojaks. Kolmandaks näitas Ratas end paindliku ja demokraatliku peaministrina, kes toetub parlamendile – on aga samas valmis ka jõudu kasutama: enne hääletust oli ta hoiatanud, et on valmis teema valitsuses hääletusele panema. Seda nüüd vaja ei ole, st hoiatus täitis eesmärgi.

Sotsiaaldemokraadid said oma võidu kätte Keskerakonna kiiluvees: parlament toetas rändelepet, mis tähendab, et Jevgeni Ossinovski plaan läks ju läbi. No mis teha, kui Ossinovskil tulevad head ideed koos Eiki Nestoriga alles laupäeva öösel kell pool kolm! Võib-olla jääb mõni isegi uskuma, et see Urmas Reinsalu mahavõtmise nõudmine oligi kantud üksnes murest Eesti välispoliitilise kursi pärast. Natuke lödi see lugu ju paistis, aga valitsusest lahkumine oleks kehva reitinguga sotsidele veel halvem olnud.

Reformierakond suurima opositsioonierakonnana otsustas välja võtta nii «riigimehelikkuse» punktid kui ka puhtpoliitilise profiidi. Selleks ehitasid oravad lõksu, mille nimi oli  «Valitsus peab võtma seisukoha», ja kui see tingimus maha hääletati, siis jätsid nemad omad hääled andmata. Seega: nad ei olnud poolt – seda nad ei saanud oma eelneva mängu tõttu ju olla –, aga ei olnud ka vastu, lastes tuima matemaatika abil ehk lihthäälteenamuse abil riigikogu lepet toetada. Nende võit on niisiis kahe otsaga ja seda pikemaajaliseks poliitiliseks kasuks pöörata on erakonnasiseseid jõujooni ja juhi ebakindlust arvestades keeruline.

Isamaa sai ennast järjekindlalt vastu olles presenteerida sirgeselgse erakonnana, kes kasutab argumentatsioonis ainult neid väiteid, mis tema valijale meeldivad. Vastu hääletades jäid nad oma varasematele seisukohtadele kindlaks ja valija on eeldatavasti rahul – igapidi järje- ja sihikindel toimimine. Edasi läheb keerulisemaks. Isamaa justiitsminister Urmas Reinsalu ei osanud eile saates «Otse Postimehest» vastata küsimusele, mis saab siis, kui Eesti esindaja ikkagi Marrakechi sõidab. Et sõidab – ja sõidab keegi teine, mitte president Kersti Kaljulaid – on nüüd kindel. Seega seisab Isamaal ees otsustamine, mismoodi nüüd oma asja edasi ajada.

Niisiis on nii koalitsioon kui ka opositsioon leppe sisepoliitilise kasu seisukohalt nii välja pigistanud, kui on üldse võimalik. Rahulolu võib jääda üürikeseks, sest see rändepaber ei olnud mitte sündmuste põhjus, vaid kõigest ajend, sütik.