Juhtkiri: vesi Kremli veskile

Intsident Indrek Tarandiga Toompea lossi ees EKRE meeleavaldusel. Foto: Tairo Lutter

«Rahvas oskab vahet teha, mis teenib riigi püsimist, mis teenib parteipoliitilist punktikogumist. /.../ Riiki ei saa mängida. Riiki kas võetakse tõsiselt, või ta kaob olematusse. Eesti ajalooline mälu aitab meil vahet teha vahendite ja eesmärkide vahel.» Need president Lennart Meri sõnad aastast 1996 kõlasid 22 aastat hiljem taas Toompeal, kus vahendeid ja eesmärke on suutnud eristada üksikud poliitikud, kuid tervikuna mitte ükski parlamendierakond.

ÜRO ränderaamistiku või rändekompakti (nagu rahvusvahelise õiguse asjatundja, akadeemik Lauri Mälksoo on soovitanud) ümber toimuv on õõnestanud Eesti poliitilise kultuuri paljudes aspektides niigi õhukest kihti. See on vastutustundetu, sest oleme selle iseseisvuse aastatel raske tööga ehitanud. Midagi lõhkuda on alati lihtsam kui midagi ehitada.

Kahjuks ei näita erakonnad üles mitte ühiste aluste, kompromisside ning konsensuse otsimise tahet ja oskust, vaid lasevad end kaasa kiskuda valimiseelsest kiusatusest iga hinna eest kampaaniat teha. Võimalus iga hinna eest meedia tasuta tähelepanu saada meenutab mõne kaupluse «erakordseid» avamispakkumisi, mis on päädinud poeuste mahajooksmise ja piinlike stseenidega. Lugupidamisest oponentide suhtes ja väärikast dialoogist, mille vajadust Postimees poliitikutele juhtkirjas meelde tuletas, pole paraku põhjust rääkida.

Inetuim vahejuhtum leidis aset meeleavaldusel riigikogu ees. Võimalik, et lumisel lossiplatsil olid kivid meeleavaldusse sekkunud Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi jalge all tõepoolest libedad. Ent kaadrid rüselemisest ja jalahoopidest ei peaks ehtima ühe rahvusvahelisel tasandil nutiriigi uudistekanaleid. Füüsilist vägivalda ei õigusta miski. Kuhu edasi? Kas hakkame riigikogu päevakorda suures saalis muskli jõul kehtestama?

Ühiskonda lõhestades, riigiga mängides teeme teene neile jõududele sealpool idapiiri, kelle meelest on iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik ajalooline viga.

Kuigi riigikogu võttis 41 poolt- ja 27 vastuhäälega vastu avalduse «ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta», näeme, et võimuliidus puudub üksmeel, mis, tõsi, oleks puudunud avalduse mistahes sõnastuse korral. Seega võime küsida – ehk põhjendatumalt kui kunagi varem selle kriisi vältel –, kas meil praeguse seisuga üldse on de facto valitsust, vähemasti selles koosseisus?

Ränne on probleem, mida ei saa eirata, isegi juhul kui ühinenud rahvaste esindajad üritavad koostada segase sisuga dokumente, mis, ehkki õiguslikult mittesiduvad, pole kindlasti läbinisti õnnestunud. On selge, et nii keerukate asjade puhul pole lihtsaid lahendusi. Meie ülesanne on ometi aidata kaasa nende küsimuste lahendamisele, mis paratamatult rahvusvahelise üldsuse ees seisavad.

Nii peaks meie esmane tähelepanu ja kompetents olema praegu hoopis Aasovi merel juhtunul, mis ähvardab paisuda väga ohtlikuks konfliktiks Ukraina ja Venemaa vahel. Ühiskonda raevukalt lõhestades, riigiga mängides teeme teene neile jõududele sealpool idapiiri, kelle meelest on iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik mingi ajalooline viga.