Aasovi meri.

FOTO: Pm

Kuula artiklit

Pühapäevane Musta mere kriis juhib tähelepanu, et kuigi Krimmi annekteerimisest Venemaa poolt on möödas juba neli ja pool aastat, võib poolsaare ümber igal suvalisel hetkel juhtuda midagi, mis võib ajendada vähemalt lokaalse sõjalise konflikti.

Kuna Ukraina ei tunnusta loomulikult Krimmi hõivamist, siis on olemas ilmselt lugematuid stsenaariume, kus ja mis puhul võib fataalsete tagajärgedega konflikt aset leida. Liiga palju on kontrollimatuid asjaolusid, mis võivad käest minna. Liiga palju on Venemaal ja Ukrainas subjekte, kellel võib olla huvi kasutada sõjalist konflikti ära enda huvides.

On tegelikult isegi ime, et seni on Krimmi ümber suhteliselt rahulikult läinud. Püütakse küll vastastikku üksteise spioone, Ukraina aktivistid korraldavad Venemaa seisukohalt silmanähtavalt vaenulikke aktsioone ning Venemaa represseerib Krimmi jäänud Ukraina-meelseid inimesi, nagu jaksab, aga relvad olid kuni pühapäevani siiski haruharva rääkinud. Seni oli kõige ohtlikum juhus, kui eelmisel sügisel tulistasid venelased kuulipildujast Musta mere kohal vaatluslendu teinud Ukraina sõjalennukit, mis sai mitu tabamust, kuid jõudis koju tagasi lennata. Siis ohtlikke arenguid polnud.

Kas nüüd võib Mustal merel juhtunud tulistamine olla ajendiks lokaalsele sõjalisele konfliktile näiteks Aasovi mere piirkonnas, mida ukrainlased kardavad juba suvest saadik, või koguni suuremastaabilisele sõjale Venemaa ja Ukraina vahel? Ukraina tõstis juba kogu oma armee jalgele ning kehtestas eile sõjaolukorra.

Lääs peaks väga tähelepanelikult jälgima, kuidas Porošenko kasutab sõjaseisukorda valimiste kontekstis.

Arengu ennustamiseks tuleks vaadata sisepoliitikat. Ukraina puhul on sisepoliitiliselt kõige tähtsam teema kevadised presidendivalimised. Praegusele ebapopulaarsele presidendile Porošenkole on esialgu 60 päevaks kehtestatud sõjaseisukorrast valimiste kontekstis kasu ainult siis, kui see kestaks võimalikult kaua. Sõjaohu kindlakäelise likvideerimisega võib ta koguda uuesti populaarsust. Lääs peaks väga tähelepanelikult jälgima, kuidas Porošenko kasutab sõjaseisukorda valimiste kontekstis.

Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Kremli jaoks viiks võimalikult kaua kestev konflikt (aga soovitavalt mitte ohvritega) vähemalt mõneks ajaks ära rahva tähelepanu viiendat aastat langevalt elatustasemelt ning äärmiselt ebapopulaarse pensioniea tõstmise paanilt. Ukraina paikapanemine, eriti Krimmis, aitaks Putinil taastada kõikuma löönud populaarsust. Lääne sanktsioonid senisel kujul Putinit tagasi ei hoia.

Kahjuks ei saa seega Kertši kriisi puhul praegu välistada kõige hullemaid arenguid, kuigi tõenäoliselt ei arene sündmused nii teravalt edasi. Oleneb, millega vastab Venemaa Ukraina sõjaolukorra kehtestamisele. Sisuliselt on ju Ukraina ennast määratlenud Venemaaga sõjas olevaks. Sündmuste arengu võti on Venemaa käes: kas Kreml vastab millegagi sama ägedalt?