Seppeli sotsmeediakommentaar: kas väljapool Facebooki on elu? Väga vähe
26. november 2018, 17:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/26/11605081t1hec90.png)
Valimiseelse parteitöö tegemiseks sobib Facebook hästi, seda tõestab nädalast nädalasse kestev EKRE kihutustöö. Pildile pääsevad ka teised erakonnad ja poliitikud, kes vähegi sihikindlalt sotsmeedias tegutsevad ja püüavad kasutajaid kõnetada.
Nii võib ununeda, et lisaks Facebookile on veel hulgaliselt sotsiaalmeediakeskkondi, olgu esmastena nimetatud Twitter, Youtube, Instagram ja Snapchat. Robustselt liigitades on Twitter hüüatustele, Youtube videotele, Instagram pildile ja videole ning Snapchat ajas ise kaduvatele videosõnumitele.
Poliitikute kontosid Twitterist taga ajades sai kiiresti kokku natuke alla saja konto, mis võrreldes Facebookiga polegi nii paha.
/nginx/o/2018/11/26/11605100t1h96da.png)
Hoopis teine pilt avaneb, kui vaadata poliitikute aktiivsust ja kasutajate reaktsioone. Kokku on umbes kümmekond poliitikut ja neli erakonda, sh üks mitteparlamendierakond ning nad teevad kolmveerand postitustest. Järgijate reaktsioone vaadates on käärid suuremad. Kümmekond kontot saavad peaaegu kõik reaktsioonid. Aga ka need kõik kokku liites jääb tulemus oluliselt alla keskmiselt aktiivsele Facebookis tegutsevale poliitikule.
Võrdluseks paar numbrit: Keskerakonna peaminister Jüri Ratas kogus nädalaga napilt üle 300 reaktsiooni (Twitteris mõeldakse selle edasijagamist ja laikimist), samas kui Facebookis oli interaktsioonide arv (jagamised, laikimised, kommenteerimised jm reaktsioonid nt naeru- või nutunäod) enam kui 1700.
Kas eestikeelses Twitteris on siis elu välja surnud? Peaaegu, aga mitte päris. Vaadates võrdluseks populaarse säutsumeistri Keiti Vilmsi keelemängudel põhinevaid postitusi, siis oli ta möödunud nädalal neli korda populaarsem kui peaminister Ratas. Kindlasti näitab see üht-teist meie poliitikute Twitteri tundmise kohta, aga ka Twitteris toimetava publiku eelistuste kohta.
sama pic.twitter.com/yeHujZTgcu
— Keiti Vilms (@keitivilms) November 21, 2018
Noorte seas on üle maailma üks soositumaid keskkondi Youtube. Maailma popimatel kanalitel loetakse tellijate arvu mitmetes kümnetes miljonites ja suurimate vaatajate arvuga videoid on vaadatud mitmeid miljardeid kordi.
Eesti erakondi maailmaga võrrelda on muidugi ülekohtune, valdavalt kasutavad nad Youtube’i lihtalt kohana, kus saab kampaaniavideoid hoiustada. Sotsiaalmeedia üks põhialuseid: suhtlus kasutajatega, on igaks juhuks ära jäetud.
Natuke enam kui aasta tagasi toimusid kohalike omavalitsuste valimised ja sinna on erakonnad ka jäänud.
/nginx/o/2018/11/26/11605134t1he93a.png)
Isamaa viimane video viis kuud vana, on veel ka õnnitlus vabariigi aastapäevaks ja katke esinemisest riigikogus ja sealt edasi on mulluste valimiste videod. Keskerakonna värskeim video on samuti viis kuud vana, pühendatud aasta perele.
Särtsakaim on Reformierakond, mis on nädala eest postitanud paarkümmend videot, kus tulevased riigikogu valimiste kandidaadid räägivad parimast tulevasest peaministrist. Võite ise arvata, kellest? Kvantiteet ei loo veel kvaliteeti. Videoid on palju, aga vaatajate arv pehmelt öeldes napp ja välja mängimise loogika segane.
Sisuliselt elavam ja aktiivsem tundub olevat sotsiaaldemokraatide kanal, natuke lähemalt vaadates selgub, et ka siin on videod lihtsalt hoidlasse virutatud ja siis unustatud. On mõned videod, mille levikut on ilmselgelt kaasa aidatud, aga samas on paljud saanud vaid paarkümmend vaatamist.
Facebookis edukas EKRE tõuseb esile ka Youtube’is, paraku mitte nii positiivselt. Erakondadest on nende kanalil enim tellijad – üle 600, kuid aktiivsust on vähe. Teisalt jälle on efektiivsus kõrge, enamikul videotest on vaatajaid mitmetes tuhandetes. Nõudlust nagu on, aga pakkumist vähevõitu.
Omad kanalid on teinud väiksemad ja uuemad erakonnad, kuid nemad alles avastavad oma kohta ja sestap ei saa neid väga analüüsida.
Facebookis poliitikud siiski teevad arglikult katsetusi kasutada sotsiaalmeediat suhtlemiseks. EKREl tuleb see välja hästi, teistel natukene ka. Twitteris on kontod paljudel olemas, aga puudub arusaam, mida ja kuidas seal teha. Youtube’is on kõik erakonnad olemas, aga seda kasutatakse lihtsalt videote hoiukohana. Suhtlust napib ja vaid üksikud videod saavutavad oma peamise eesmärgi – et neid vaadataks.