Janno Zõbin: Indrek Tarandi juhtum tõestas, et eluterve huumori aeg Eesti poliitikas on lõplikult läbi

EKRE pikett Toompea lossi ees läks vägivaldseks, meeleavaldajad kiskusid eurosaadik Indrek Tarandi lavalt alla. Foto: Tairo Lutter

Poliitilise rock’n’roll'i asemel on meil kibestunud maailmavaade, kirjutab Tartu Postimehe ajakirjanik Janno Zõbin.

Kuidas aitasid rüselejad EKRE meeleavaldusel lahendada ränderaamistikuga seotud probleeme? Kas konfliktidele hoo andmine ja selle pealt poliitilise kasu lõikamine aitab kuidagi säilitada Eesti ühtsust?

Indrek Tarandi juhtum tõestas, et eluterve huumori aeg Eesti poliitikas on lõplikult läbi. Tundub, et pärast Stalini surma pole kaks vastandliku poliitilise ilmavaatega eestlast teineteist kunagi nii kõvasti vihanud kui praegu. Hüüdlaused nagu «Eesti eest!» või «Elagu Eesti!» näivad üha enam kaotavat oma algset tähendust. Patriotismist on saanud kibestunud maailmavaade, mille kandjad kipuvad kõike nägema tumedates värvides, andmata aru, et külvates viha, see eskalleerub ja paisub. EKRE meeleavaldus kinnitas taaskord seda reeglit.

Kunagi õndsamatel aegadel, üheksakümnendate alguses tegustes riigikogus valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased. Valimisliitu kuuluva Eesti Rojalistliku Partei juht Kalle Kulbok sai hakkama näiteks sellega, et tõi riigikogu esimehe Ülo Nugise juhtimisstiili pilamiseks istungisaali nugise topise. Tehti ka ettepanek asendada riigikogu palvetund soome-ugriliku loitsimisega. Kuningriiklaste tollased julged ja humoorikad aktsioonid tekitasid küll meelehärmi, kuid ma ei mäleta, et maailmavaate pärast füüsiliselt kaklema oleks mindud.

See, mida tegi Indrek Tarand, meenutas oma olemuselt paljuski kuningriiklaste tollast tegevust. Tarandi etteaste oli ju performance, millega ta EKRE valjuhäälseid väljaütlemisi parodeeris.

Kui perestroika ajal laulis Villu Tamme, et «Miilits ja punkar sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe», võis peenhäälestusega poliitilisest pilast aru saada nii paduisamaaliselt meelestatud poliitik kui ka mõni noorem Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, kas või näiteks Indrek Toome. Praegustel EKRE juhtidel ja toetajatel aga puudub võime enese üle nalja teha ja ilmselt ka igasugune eneseiroonia. «No fun,» nagu laulis Iggy Pop oma bändiga The Stooges aastal 1969 (kümnend hiljem esitas seda Sex Pistols  – J. Z.), ainult et Helmede puhul ei ole kuskilt otsast tegu poliitilise rock’n’roll'iga. Need on «vanad head» süldilood ning sõnum «No Fun» töötab vastupidises võtmes.

Kindlasti ei tutvustatud ÜRO ränderaamistiku kodanikele piisavalt ja sellega jäädi lootusetult hiljaks. Argumenteeritud ettevaatlik suhtumine ränderaamistikku on mõistetav, seda enam, et paljude jaoks on tegu raskesti arusaadava dokumendiga. Aga kas poliitiliste vaadete pärast rahvuskaaslaste vihkamine ja enese välja elamine füüsiliselt on õigustatud, see on omaette küsimus. Kuhu siis ikkagi kadusid kristlikud väärtused, jääb siinkohal samuti lahendamata mõistatuseks.