FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Praegusesse riigikogu koosseisu kuulub 70 meest ja 31 naist. Tegelikult osutus algse valimistulemuse alusel riigikokku valituks 79 meest ja 22 naist. Kui võtta arvesse meie ühiskonna soolist koosseisu, oleks võrdne esindatus hoopis järgnev: 48 meest ja 53 naist. Üpris suured käärid, või mis, küsib Mats Kuuskemaa. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sõna «sookvoot» mainimisel tunnen, et olen justkui härjavõitlusele saabudes end kogemata punasesse riietanud. Sookvootide üle ärritumise asemel võiksime aga endilt küsida, mis oleks Eesti poliitikas teistmoodi, kui sooline tasakaal oleks vastupidine ning Toompeal asuvas roosaks võõbatud hoones töötaks hoopis 70 naisparlamentääri? Kas põhjus, miks riigikokku valitakse niivõrd vähe naisi, peitub eestlaste šovinismis või peituvad põhjused mujal?

Mis tal seljas on?

Kas Sina, lugeja, mäletad mõnda meedias toimunud arutelu selle üle, kui palju maksis meespoliitiku ülikond, miks ta sellist värvi lipsu kandis või imiku tööüritusele kaasa tõi?

Võib-olla olen ma millestki ilma jäänud, aga pean tunnistama, et mina ei mäleta.

Eesti ühiskonnas olevad topeltstandardid annavad meespoliitikutele selge eelise. Kui ei pea rahvale selgitama, miks nii kalli koti ostsid ning keegi ei pane pahaks, kui sama ülikonnaga pidevat ringi käid, saad avaliku ruumi kaunistamise asemel hulga enam  kulutada energiat näiteks poliitiliste põhisõnumite edastamisele.

Naissoost peaministrikandidaadi madala reitingu kohta märgitakse, et «paljud eelistavad peaministrina isalikku meest.» Vahet pole, et seesama naispoliitik ületas reitingutes pool aastat meespoliitikuid. Suhtumine on, et ilmselt rahvas lõpuks siiski avastas, et tegu on naisega. Mitte et äkki peaks isik oma sõnumeid paremini rahvale esitama.