Itaalia jalgpallifänn. Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Hoolimata sellest, et Itaalias võimul olevad populistid žongleerivad väga julgelt riigi eelarvega ja on üldse oma sõnumi poolest ebameeldivad, on siiski häid põhjusi hoiduda sealset valitsust jäigalt hindamast, kirjutab Bill Emmott, ajakirja The Economist endine peatoimetaja ja raamatu «Lääne saatus» («The Fate of the West») autor.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Populistliku majanduspoliitika senist kesist tulemuslikkust silmas pidades oli arusaadav, et Euroopa Komisjoni esimene, instinktiivne samm oli astuda järsult vastu Itaalia valitsuse 2019. aasta riigieelarve projektile. Kuid seeläbi määras komisjon ühtlasi Itaalia majanduse jätkuva stagnatsiooni küüsi, mis sisaldab palju suurema poliitilise kriisi ohtu.

Euroopas leiab vaevalt kedagi, kel oleks öelda midagi head Itaalia vastse valitsuskoalitsiooni kohta, mis koosneb populistlikust Viie Tähe Liikumisest (VTL) ja natsionalistlikust Liigast. Ainsa erinevuse leiab nende vahel, kes soovivad Itaaliat otsekohe karistada eurotsooni eelavereeglite rikkumise eest, ja nende vahel, kes on valmis karistamist edasi lükkama või vähemalt aeglasemalt rakendama. Aga mis siis, kui karistamine üldse ära jätta ja anda Itaalia valitsusele võimalus ennast näidata ja tõestada?