Evelyn Kaldoja

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Kuula artiklit

Ma ei olnud täna küll erakorralisel miniülemkogul Brüsselis, aga kolleegide kokkuvõtete järgi paistab, et oli üritus kui leebe tuul. Mitte selline tuule tagaajamine nagu oktoobri ülemkogu, kus kahe päeva vältel võis Justus Lipsiuse maja aatriumis hommikust õhtuni vaadata, kuidas osale kolleegidest on poliitiline püstijalakoomik Nigel Farage jätkuvalt autoriteet, keda tõsimeeli intervjueerida seni, kuni kinnistes ruumides tema abil tekitatud kahju minimeerida üritavad inimesed järeldavad, et jama lahendamises pole piisavalt progressi.

Kulus tund istumist 27 ELi jääva maa liidri vahel ja siis teine tund Briti peaministri Theresa Mayga ning saigi välja saata imelühikese pressiavalduse, et ELi maad on nõus Ühendkuningriigi lahkumisleppega ning kiidavad heaks poliitilise deklaratsiooni tulevikusuhte raamistiku kohta. Vastavalt 585 kui 36 lehekülge paberit oma ingliskeelsetes versioonides.

Muretu naeratusega seisis piltidel isegi Hispaania peaminister Pedro Sanchez, kellel millalgi möödunud nädala keskpaigas tekkis tung tõstatada esimest korda 20 kuud kestnud kõneluste jooksul Gibraltari küsimus. Ja seda kohe ähvardustega jätta Brüsselisse tulemata ja vetostada kõik, mida vetostada annab, või kui midagi ei anna vetostada, siis vähemalt palju kisa teha – kui Hispaania ei saa, mida tahab.

Donald Tusk: «Vaatamata sellele, kuidas kõik lõpeb, on kindel üks: me jääme sõpradeks päevade lõpuni ja ühe päeva kauemgi.»

El Paisi kohaselt ütles kohtumise eel pinged üles kruvinud Sanchez, et ega 300-aastast konflikti ei peagi kohe ära lahendama, peaasi, et saab rääkida. «Brexitiga kaotame me kõik, eriti Ühendkuningriik, kuid Gibraltari osas Hispaania võidab,» presenteeris ta kõnelemisvõimalust suure võiduna ning mõtles sisimas ilmselt küsimusele, kas tema sotsialistidel õnnestub tänu sellele ootamatule Hispaania huvide üleeuroopalise kaitsja etendamisele Andaluusia piirkondlikud valimised võita või mitte.

Usun, et kui Mayl vähegi aega oleks – eriti teades, et tegelikult hispaanlaste küüned veel püsivas normidepõhises Euroopas Gibraltari kallale ei ulatu –, poleks tal midagi selle vastu, et seni üsna nutika ja rahumeelse mulje jätnud Sanchezega tulevikusuhtest rääkida.

Kahju ainult, et reaalsus pakub vestluspartneriks rohkem «peabreksiteeriks» tituleeritud parteikaaslast Michael Gove’i, kes pole filmistaari välimusega endine korvpallur ja pigem tänitab tüütu väitleja toonil kui kasutab oma argumendi tugevdamiseks pruunide silmade sooja pilku.

Kogu tänase pingutuse ja toodetud paberi väärtuse pani idaeurooplase otsekohesusega paika Donald Tusk. Euroopa Liidunõukogu poolakast president nentis suhkurdamata, et ratifitseerimiste ja edasiste läbirääkimiste keeruline protsess seisab jätkuvalt ees. Aga lisas ühe kõige heasoovlikuma Brexiti tsitaadi, mida ma tolle protsessi happelises kontekstis näinud olen: «Vaatamata sellele, kuidas kõik lõpeb, on kindel üks: me jääme sõpradeks päevade lõpuni ja ühe päeva kauemgi.»