Maarja Vaino: Euroopa imeline rahuaeg?

Maarja Vaino koos A. H. Tammsaare kujuga (skulptor Arseni Mölder) Tallinna Kirjanduskeskuses Foto: Tairo Lutter

Eesti, nagu ka teised Ida-Euroopaks nimetatud riigid, kuulub Euroopa kultuuriruumi, on osa selle vaimsusest. Vaim on üks, aga liha on erinev, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

ÜRO ränderaamistikuga kaasnenud kriisi taustal on jälle vanad ajalooprobleemid ja kompleksid, mis paraku ei kao kuhugi, eriti kui neid järjepidevalt eitada. Üks niisugune probleem ilmutas ennast hiljuti I maailmasõja lõppu tähistava Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni kõnes. Sama mõtet avaldas Macron juba kevadel, aga nagu näha, ei ole poole aasta jooksul ükski tema nõunikest pidanud vajalikuks viga korrigeerida ja presidenti harida.

Mida Macron siis ütles? Vaba tõlge inglise keelest: «Euroopa on kogenud rahu kui ajaloolist imet viimased 70 aastat» (maikuu kõnes) ja «70 aastat rahu, mida Euroopa on nautinud, ei saa võtta iseenesestmõistetavusena» (I maailmasõja kõnes).

Kas see ei vasta siis tõele? Vastab küll, kui Euroopaks pidada üksnes Lääne-Euroopat. Raudse eesriide taga käis vaikne sõda Nõukogude Liidu lagunemise ja okupeeritud riikide taasiseseisvumiseni välja. Pool Euroopat oli 50 aastat näoga mutta surutud (kui kasutada Jaan Krossi sõnastust), ja vaevalt et selles midagi nautimisväärset oli. Otse vastupidi. «Meie rahu tapab,/mis meie sõda järele jättis» – niisugune oli sõnum näiteks Paul-Eerik Rummo luuleridades. Aga seda vaatenurka Macroni teadvuses ei ole. Tema teadvuses näivad Lääne-Euroopa ja Euroopa olevat enam-vähem sünonüümid.