Rase naine.

FOTO: Yui Mok / PA Wire/PA Images/Scanpix

Nagu Uber muutis põhjalikult taksoäri ja Airbnb pööras pea peale majutusmaailma, nii on ka sperma loovutamine interneti vahendusel omamoodi taas leiutatud spermapank, kirjutab Ottawa Ülikooli doktorant Nicole Bergen veebiväljaandes The Conversation

George (see ei ole tema õige nimi) on 24-aastane üksik mees. Viimasel neljal aastal on ta aidanud kolmel paaril rasestuda. Esimesel paaril on kaks poega. Teisel paaril on tütar. Kolmas paar sai just äsja teada, et neid ootab ees laps. Minu uuringus osalenud George sõnab: «Ma avaldan nende inimeste elule tohutut mõju. Miks siis mitte edaspidigi inimesi abistada?»

George’i moodi on üha rohkem mehi läinud internetti, et loovutada oma spermat Facebooki või mõne muu suhtlemissaidi kaudu. Sugurakkude loovutamine interneti vahendusel annab loovutajale täieliku vabaduse otsustada, keda nad abistavad, abivajajatega vahetult suhelda ning rääkida läbi loovutamise täpsed tingimused ja nõuded.

Nagu Uber muutis põhjalikult taksoäri ja Airbnb pööras pea peale majutusmaailma, nii on ka sperma loovutamine interneti vahendusel omamoodi taas leiutatud spermapank. Aga ehkki sperma loovutamine interneti vahendusel on mugavuse ja ligipääsetavuse tõttu köitnud üha rohkemaid inimesi, on hämmastavalt vähe teada doonoritest endast.

Kui ajakirjanduses sperma loovutamisest interneti vahendusel kõneldakse, annavad sageli tooni kirgi kütvad osutused ohtlikele «isehakanud seemnejagajatele», «superspermale» ja sperma loovutamisega seotud skandaalidele, tõstes niisiis esile juhtumeid, mis sobiksid kenasti tõsieluseriaalide teemaks.

Kahtlemata ei saa alahinnata võimalikke ohte, mis kaasnevad sugurakkude loovutamisega interneti vahendusel - nagu neid kaasneb muugi tegevusega internetis. Aga kui me tahame paremini mõista kogu sperma interneti vahendusel loovutamise praktikat ja selle tagajärgi asjaosalistest meestele, naistele ja lastele, tuleb meil asja vaadata tasakaalukamalt.

Selleks koostasime kaasdoktorandi Celine Delacroix’ga oma õpingute käigus Ottawa ülikoolis vastava uurimisprojekti. Tulemused avaldas ajakiri Critical Public Health.

Võimalus teisi aidata

Me vestlesime kuue mehega, kes tegelevad sperma loovutamisega interneti vahendusel. Skype’is tehtud intervjuud kestsid 45 minutist 75 minutini ning me rääkisime nende ootustest, motiividest ja kogemustest doonorina.

Mehed vanuses 24 kuni 67 eluaastat olid pärit Austraaliast, Hollandist, Inglismaalt, Kanadast, Prantsusmaalt ja Ühendriikidest. Nende kogemused sugurakkude loovutamisel olid unikaalsed ja personaalsed. Kuid leidus ka teatavaid kokkupuutepunkte.

Ülekaalukalt pidasid meie uuringu mehed sperma loovutamist võimaluseks teisi aidata.

George on teinud ülikooliõpingutes pausi ja töötab praegu kaupluses. Ta loodab leida lõpuks sellise töö, kus saaks inimestele abiks olla. Aga senikaua annab ta endast parima töövälisel ajal, kui saab internetis kokku võimalike tulevaste lapsevanematega ja aitab neil rasestuda.

Internet on andnud sperma loovutajatele kontrolli protsessi üle. See annab doonorile võimaluse muuta asi isiklikuks ja tähenduslikuks.

Inglise spermadoonor Simon Watson ütleb: «Kui aidata inimesi eraviisiliselt, tunned ka iseennast täisväärtusliku inimesena. Räägid kellegagi telefonitsi ja siis saad silmast silma kokku.»

Alex (see ei ole tema õige nimi) alustas sugurakkude loovutamisega aastat viie eest, et aidata Euroopa lesbipaare, kel ei olnud lubatud kasutada spermapanku. «Sel ajal olid lesbid üsna tõrjutud seisundis … neil ei olnud õigust abielluda, neil ei olnud õigust IVFile (kehavälisele viljastamisele).»

Üle 1000 doonorlapse

Sigitamine seisis tähtsal kohal põhjuste seas, miks mehed langetasid otsuse spermat loovutada.

Kõigil meie uuringu meestel oli vähemalt kaks doonorlast. Simon Watson, kes võttis sperma loovutamist lausa tööna, hindas, et tal on 500 kuni 1000 doonorlast.

Mõned doonorid, näiteks George, peavad sperma loovutamist omamoodi plaaniks B: nii saab rahuldada järglaste saamise tungi, ilma et peaks kandma vanemlikke kohustusi.

Mehed kõnelesid oma panusest viljastamisega seotud otsustesse.

Viljastamine toimub kas loomulikult (seksuaalses vahekorras) või kunstlikult (süstla abil). Mehed nentisid, et doonoreid, kes ütlevad, et eelistavad loomulikku viljastamist, peetakse tihtipeale «saagijahtijaks». Seepärast pooldasid kõik meie küsitletud kunstlikku viljastamist.

Meestel olid keerulised ja mõnigi kord pisut selgusetud tunded oma doonorlaste suhtes. Alex sõnas: «Isegi kui ma ei pea ennast nende isaks, tunnen siiski, et neis on väike osa minust, väike osa minu suguvõsast.»

Halvakspanu oht

Mehed nentisid, et otsus asuda spermat interneti vahendusel loovutama toob kaasa teatavaid riske. Tuleb isiklikke kulusid ja ebamugavaid olukord, näiteks sperma saajatega kohtudes. Mehed kõnelesid ka teiste, kaasa arvatud omaenda pere, halvakspanu ohust.

Traditsioonilistel spermapankadel on doonoritele ranged piirangud ja protokollid, aga sperma loovutamist interneti vahendusel on keeruline reglementeerida ja jälgidagi, eriti kui loovutamine käib üle riigipiiride.

Ebaselged või konfliktsed õiguskeskkonnad võivad tagada sperma interneti vahendusel loovutajatele teatava kaitsekihi. Meie uuringu mehed ütlesid, et ei vaeva oma pead küsimusega sperma mitteametliku loovutamise õiguslikest tagajärgedest.

Sedamööda, kuidas ühiskond keerab selja traditsioonilistele spermapankadele ja üha enam otsitakse «seda õiget» internetist, seisame me aina rohkem silmitsi mitme olulise küsimusega: milline on üldse viljatusravi tulevik ja kuidas kõige paremini kaitsta kõigi osapoolte huve?

Tuleviku huvides lootkem, et vastuste leidmisel neile küsimustele on abiks ka rohked lood ja kogemused praktilisest sperma loovutamisest interneti vahendusel.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane