Ratastool.

FOTO: Kristjan Teedema

Kuula artiklit

Kui Eesti avalik arvamus on mingis küsimuses üksmeelel, siis kindlasti soosivas suhtumises kohustuslikku ajateenistusse. Asendusteenistus on üks võimalus seda läbida ja võiks olla sagedamini kasutatav lahendus nii neile, kes praegu ajateenistusest kõrvale hiilida püüavad, kui neile, kellel tõesti niisugused tervisehädad küljes, mis tavalist ajateenistust läbida ei võimalda.

Tänavu märtsis kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud Turu-uuringute ASi uuring kinnitab, et 94 protsenti elanikest peab noormeeste ajateenistuse kohustust vajalikuks. Samas ei saa öelda, et asendusteenistus praegu Eestis ülemäära populaarne oleks. Aasta alguses oli teenistuses 45 asendusteenistujat, praegu on neid 78. Kaitseressursside amet võib määrata asendusteenistuse usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldumise korral. Taotluste arv on viimastel aastatel olnud pisut üle saja.

Ühest küljest on mõistetav, et riik pole tahtnud asendusteenistust eriti populariseerida. Küllap peljatakse, et usuliste ja kõlbeliste põhjustega keeldujate seltskond hakkab kiiresti kasvama. Ka tänases Postimehes ilmuvas artiklis nendib kaitseressursside ameti esindaja, et näiteks puuetega laste või vanurite hooldamine nõuab korralikku füüsilist vormi. Sellele argumendile on tõepoolest raske vastu vaielda, samas tuleks tulevikku vaadates ja valdkonna õigusruumi kujundades silmas pidada ka avalikkuse hoiakuid. Vahepõikena väärib rõhutamist, et kõik seisukohad, mis puudutavad ajateenistust, on aastate jooksul väga stabiilselt püsinud.

Üldine põhimõte võiks ju olla, et mida rohkem kutsealuseid oma kohustuse riigi ees täidab, seda tugevam on kokkuvõttes riik.

Eespool mainitud kaitseministeeriumi uuringu järgi pooldab nimelt ligi 80 protsenti küsitletuist, et väiksema tervisehäirega inimesed peaksid kaitseväeteenistuse ikkagi läbima. 65 protsenti vastajaist leiab, et väiksema tervisehäirega noormehed võiksid selle läbida neile sobiva koormusega. Asendusteenistuse puhul saavad näiteks õppeasutused pakkuda just kõnealust sobivat koormust, seega võiks siin kutsealustele esitatavad tervisenõuded üle vaadata.

Muidugi ei saa riigikaitsele eraldatud raha kaudu hakata toetama sotsiaal- ja haridusvaldkonda, aga 65 kohta asendusteenistuseks aastas on selgelt liiga vähe. Üldine põhimõte võiks ju olla, et mida rohkem kutsealuseid oma kohustuse riigi ees täidab, seda tugevam on kokkuvõttes riik. Koolide positiivsed kogemused asendusteenistujatega kinnitavad, et noormehed saavad oma mahvi kätte ja on kindlasti hiljem lihtsalt öeldes paremad kodanikud.

Ilmselt poleks ka üllatav, kui mõnigi arstlikus komisjonis asendusteenistuseks rivikõlblikuks kuulutatud kutsealune äkki leiab, et pole sel tervisel häda midagi ja võiks aastaga saada hoopis sõjalise väljaõppe.