Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Joel Volkov: miks me vihkame reklaami? (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Viktor Cap / PantherMedia / Scanpix

Inimesed armastavad häid reklaame – nad on nõus neid vabatahtlikult internetist üles otsima ja korduvalt vaatama. Seda näitavad nii statistika kui uuringud. Aga inimesed vihkavad halba reklaami. Igati õigustatult, kirjutab reklaamibüroo Tank loovjuht Joel Volkov. 

Pikale venivad, tihti korduvad ja sisult enamasti häirivalt lamedad reklaamipausid ei teeni mitte kellegi huve. Vaatajatele on nad tüütud, reklaamiandjale ebaefektiivsed ja teletegijatele lihtsalt ebameeldiv müra, millega tuleb aina suuremas mahus leppida. Reklaamiagentuuridele on reklaamipausid aga suisa kiviks kaelas, kuna ühe agentuuri abil loodud hea klipi kohta esitatakse samas plokis vähemalt kümme amatöörlikku käkki, mille loomisel pole kasutatud professionaale. Ja nii ongi kujunenud Eestis üldrahvalikuks hoiakuks omamoodi reklaamiallergia.

Raske on rahvast selles süüdistada – ega nemad ei tea, et enamus sellest, mida meile telekas reklaami pähe näidatakse (poeketi vorstikuulutus või järjekordse prillipoe sooduspakkumine või Poolas tehtud ning siin kellegi poolt amatöörlikult eestindatud kodukeemiaklipp) ei kannata reklaamitegijate hinnangul mitte mingisugust kriitikat. Aga paradoksaalselt täidab see jama enamuse reklaamide jaoks ette nähtud eetrist.

Mitte keegi pole õnnelik, kuid ometi piinavad telekanalid meid selle jamaga üha kasvavas mahus. Mõistlikud inimesed ei taha enam kanaleid programmipõhiselt vaadata, kuna järele vaatamisega saab reklaamipause edasi kerida. Vormiliselt on reklaamklipid olnud eetris, kuid üha vähem inimesi näeb neid. Ja lõppkokkuvõttes tundub, et telekanalitel endil on sellest kõigest sügavalt ükskõik. Või kas on?

Tagasi üles