Hõberebane puuris.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Seal sa siis oled ning vaatad selgete, uudishimulike ja pisut pelglike silmadega elusaid loomi. Tunned nende ängi. Puur puuri ning aedik aediku järel. Mitukümmend tuhat hukkamise ootel vangi, igaüks oma ruutmeetrises vanglas, kuhu ta on sündinud ja kust ta väljub ainult ümberpaigutamiseks, paaritamiseks või hukkamiseks. See viimane on päris kindel, kirjutab Loomade eestkoste organisatsiooni Loomus kommunikatsioonispetsialist Sven Paulus. 

Juhtub, et saad ühel hommikul kutse, millest pole põhjust keelduda. Veidi hiljem annad allkirja, et oled viimased kaks päeva viibinud Eestis (karantiininõuded) ja siis võtavad teie gruppi vastu silmapiirini ulatuvas rivis aedikud. Nende keskel on käik ja kummalgi pool seda kauneid loomi täis puurid. See on koonduslaagri ja tapamaja ühendasutus ehk Baltimaade suurim karusloomafarm.

Rebaste eluasemeks on ruutmeetrised traatpuurid. Mõned neist on varustatud puust pesakastiga, kuhu kõledama ilma eest varjuda. Teisal aga on seinteks kaks võrele kinnitatud sinist plastmasslätakat. Parasjagu on ilm veel mõnus ja need kümned... Ei, sajad. Tegelikult tuhanded. Olgem ausad – kümned tuhanded hõberebased ja ületoidetud ning -aretatud sinirebased ei aimagi, et nende nahk on soolas. Sõna otseses mõttes, sest november ja detsember on tapmishooaeg.