Karikatuur 23.11.

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

Nõukogude ajal visati nalja, et nõukogudemaa elanike elust pool möödub järjekordades. Vanemad ja keskealised mäletavad veel, kuidas tualettpaberi pärast järjekorras seisti ning pärast paberirullid uhkusega üle õla riputati – nagu kuulipildujalint. Nõukogude inimesel oli kolm põhiküsimust: kes on süüdi, mida teha ning kes on järjekorras viimane? Nüüd tundub see kõik ajaloona. Enamikku asju saab ajada interneti kaudu ja paljud järjekorrad on elektroonilised. Üks järjekord, mis aga kuhugi kadunud pole, on ravijärjekord. Tuleb silmas pidada, et seda probleemi lõplikult lahendada ei suuda keegi kunagi, sest esiteks pole inimeste teha, millal nad haigeks jäävad, ja teiseks ei ole arst ettekandja, kes kohe, kui klient käe tõstab, kohale jookseb. Igaühel on oma ajatunnetus ning inimlik egoism kipub just järjekordades välja lööma. Kuid praegusel juhul pole probleem abivajajates, vaid selles, et haigekassa eelarve on reaalsest vajadusest väiksem.

Poliitikute suust on kõlanud soovitusi, et meie inimesed peaksid olema tervemad. Eesti rahvastikuolukorda arvestades kõlab see paratamatult nii, nagu soovitataks sellel, kel pole vorsti ega selle ostmiseks raha, süüa kalamarja. Meie demograafilises olukorras läheb asi mitte midagi tehes ja oodates, et probleemid iseenesest laheneksid, kindlasti halvemaks. Muidugi on tervist rikkuv eluviis (ebatervislik toit, tubakatooted, alkohol ja vähene liikumine) üks haiguste tekitaja ning paraku on inimesed sageli ise oma tervise löögi alla seadnud. Tervislikku eluviisi propageerida on tähtis, kuid alarahastusest tulenevat ravijärjekordade probleemi selle jutuga ei lahenda. Jutt lisarahastusest kõlab küll kuidagi banaalselt, ent ometi on see kõige efektiivsem viis järjekordi lühendada.

Me oleme riigikaitse vallas väga tublid ning täidame ühena vähestest kõik oma kohustused NATO ees. Muuhulgas kulutame kaitseks kaks protsenti SKTst. Kui vaatame tervishoiuvaldkonda, siis on meie protsentuaalsed kulutused SKTst tervelt kolmandiku võrra väiksemad Euroopa Liidu keskmisest, mis on umbes kümne protsendi lähedal. Kust leida lisaraha, on omaette küsimus. Võib kaaluda eraldi tervisemaksu, nagu on leedulastel, võib panna oma tervise kahjulike harjumustega ise ära rikkunud inimese mingil määral selle eest ka rahalist vastutust kandma jne. Mõelda tuleks ka täiendavale ravikindlustusele, konkurentsi ergutamisele ja haiglavõrgu tõhustamisele. Samuti võiks katsuda Läti eelarvesse minevast 340 miljonist eurost osa Eesti riigi kaukasse tagasi saada. See eeldab muudatusi Ratase ja Rõivase valitsuse läbikukkunud aktsiisipoliitikas.

Poliitikute suust on kõlanud järjekordade vähendamiseks soovitusi, et meie inimesed peaksid olema tervemad. Eesti rahvastikuolukorda arvestades kõlab see paratamatult nii, nagu soovitataks sellel, kel pole vorsti ega selle ostmiseks raha, süüa kalamarja.