Lauri Mälksoo. FOTO: Mihkel Maripuu

FOTO: Mihkel Maripuu

Rändekompakt pole õnnestunud dokument, ent Eesti võiks sellega liituda, kui riigikogu või valitsus deklareeriks selgesõnaliselt, et juriidilisi kohustusi sellega ei kaasne, leiab õigusteadlane ja akadeemik Lauri Mälksoo.

Eestis puhkenud debatt rändekompakti üle langes kahjuks valimiseelsele ajale. See vaidlus oleks tulnud täitevvõimu algatatuna maha pidada hiljemalt augustis-septembris 2018. Sellele vaatamata on meil nüüdseks tekkinud sisuliselt arutelu küsimuses, millised ikkagi on Eesti rahvuslikud huvid. Tuleb välja, et rahvuslikest huvidest on võimalik erinevalt aru saada.

Ka ajaliselt rändekompakti heakskiitmisega suhteliselt lähestikku langevat Eesti kandidatuuri ÜRO Julgeolekunõukokku tuleks ju muuhulgas näha rahvuslike huvide valguses. Sinna pääsemine ei peaks meie jaoks olema asi iseeneses, vaid aitama kaasa Eesti rahvuslike huvide teostamisele (eelkõige suurem tuntus ja vastutus maailma mastaabis, mis viiks kaudselt meie jaoks kindlustatuma julgeolekuni). Loomulikult ei saaks Eesti ÜRO Julgeolekunõukokku minna eelkõige Eesti asja ajama – see ei ole lihtsalt see koht. Samas asi, mida me sinna tegema läheme, ei peaks minema Eesti huvidega ka vastuollu.

Sama asi on rahvusvahelise õigusega. Debatis on viidatud sellele, et Eesti huvides on reeglitel põhinev maailmakord. See on nii, aga ühtlasi on see vaid osa tõest. Teine ja sama tähtis küsimus on, millised need reeglid ja normid täpsemalt on. Mitte iga reegel või norm, mis maailmas välja mõeldakse, ei pruugi automaatselt olla Eesti huvides. Rahvusvahelise õiguse nimel ja sellele viidates on läbi ajaloo tehtud ka palju ebaõiglasi asju, tihti tõlgendatud seda põhimõttel «kel jõud, sel õigus».