Mart Laar: ma ei usu, et ÜRO rändelepingu toetajad soovivad eestlasi maa pealt kaotada (128)

Mart Laar
, Isamaa auesimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laar
Mart Laar Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eesti pole senisest välispoliitilisest konsensusest taganenud, vaevalt et ta laseb end mõjutada ka püüetest meie partnereid NATOs ja Euroopa Liidus paariariikidena võtta, kirjutab endine peaminister ja Isamaa auesimees Mart Laar.

Viimastel päevadel on arvukalt räägitud mingist müstilisest Eesti «välispoliitilisest liinist» ehk konsensusest, mida iga rääkija näib esitavat erineval kombel. Jüri Ratase valitsuse koalitsioonilepingus on see sõnastatud järgmiselt: «Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on järjepidev ning rajaneb laiapõhjalisel poliitilisel konsensusel. NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ning sellest tulenevad partner- ja liitlassuhted on Eesti julgeoleku ning heaolu kindlaim garantii».

Nüüd on valitsust aga süüdistatud sellest taganemises. Ilmselt seetõttu pöördus ajaleht Postimees igati kiiduväärt viisil lõpuks ka minu poole, kes koos Jüri Luige ja mitme teisega selle 1992. aastal paika pani ning hiljem pikkade aastate vältel teostas, nii nagu seda on teinud järgnevad valitsused. Mida siis kujutas endast nimetatud «välispoliitiline konsensus» ning mida ta mitte ei kujuta?

Lühidalt öeldes on ta üsna lähedal sellele, mis eespool öeldud. Konkreetsemalt tähendab see koha omamist iga laua taga, kus võidakse Eesti saatust puudutavaid otsuseid teha. Neid laudu pole palju - NATO, Euroopa Liit ja uuemal ajal eurotsoon. ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme koht kohe kindlasti nende hulka ei kuulu, sest riik, mida on peetud meie julgeoleku võimalikuks ohustajaks, omab selles vetoõigust. Seetõttu ei saa me seal kaitsta ka oma lähemaid liitlasi, olgu nendeks siis Gruusia või Ukraina. Kuna mu hoiak pole selles küsimuses mingi saladus, mainin ainult, et arvan jätkuvalt, et julgeolekunõukogusse pürgimise summasid saanuks paremini kasutada meie välisteenistuse arendamiseks.

Kui aga juba sattusin lähenevate riigikogu valimiste eel sõna võtma, siis tahaksin kasutada võimalust kutsuda käimasoleval Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal kõiki üles rahulikult ja enesekindlalt väärikaks jääma.

Saan küll aru, et valimiste eel näib kasulik olevat veidi hüsteeriat kütta, kuid sellega ei maksa siiski liiale minna. Eesti pole senisest välispoliitilisest konsensusest taganenud, vaevalt et ta laseb end mõjutada ka püüetest meie partnereid NATOs ja Euroopa Liidus paariariikidena võtta. Nii et rahu, ainult rahu! Ma ei usu näiteks, et ÜRO rändelepingu toetajad sooviksid Eesti rahvast maa pealt kaotada või selle huve kahjustada, rääkimata massmigratsiooni edendamisest või selle vastased oleksid Putini sabarakud või poliitilised konjukturistid.

Demoniseerimisest ja sildistamisest kisab tihti kõige rohkem see, kes teisi eriti agaralt sildistab ja demoniseerib. Selleski pole tegelikult midagi, millest ahastusse peaksime langema. Vaimumõõkade kõva tärin on Eesti elu saatnud juba selle algusest peale. Teed on meil tihti olnud erinevad, aga armastus ühine. Omaaegsed Eesti poliitikud said selle tõe selgeks paraku enamasti alles siis, kui Pätsu toetajad, vapsid, sotsid ja Tõnissoni mehed ühes vagunis Siberi poole sõitsid. Vast saaksime selle nüüd aegsemalt selgeks, mis vähendaks ühtlasi oluliselt samasuguse teekonna kordumise tõenäosust. Eesti Vabariigi 100. juubelit pidades võiks seda meeles pidada.

Kommentaarid (128)
Copy
Tagasi üles