Kreml. Foto on illustratiivne.

FOTO: Vladimir Vjatkin/Sputnik/Scanpix

Kreml ei saatnud tanke Interpoli peakorterisse Lyonis, et julgustada rahvusvahelist politseiorganisatsiooni kasutama oma rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutavaid teateid Moskva režiimi kriitikute ahistamiseks. Venemaa ei ole okupeerinud «päikeselisi paiku hämaratele isikutele» – offshore-jurisdiktsioone, mis on rahvusvahelise rahapesu jaoks nii tähtsad, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Ta ei ähvardanud avada tuld Wall Streeti või Londoni City pihta. Vene eriüksused ei tunginud lääne meediaorganisatsioonide uudistetoimetustesse, et sundida neid avaldama Kremli häkkimisoperatsioonide tulemusi, millel olid avalikkuse usaldusele ja valimistulemustele kohutavad tagajärjed.

Ei, kõiki neid asju tegime me ise ja me jätkame seda. Venemaal on õnnestunud manööverdada oma kandidaat Aleksandr Prokoptšuk favoriidiks Interpoli presidendi kohale – ametikoht, mis jäi tühjaks pärast seda, kui Hiina võimud röövisid seal seni töötanud Meng Hongwei.

On pehmelt öeldes veider, et lääne ametnikkondades ei näinud keegi seda ette. Kahtlemata oleksid hästi juhitud suured lääneriigid võinud teha koostööd tagamaks, et paremini sobivad kandidaadid oleksid sellele kõrgele ametikohale püüdlemiseks heas positsioonis?

Mittesekkumisel põhinev lähenemine töötab hästi olukorras, kus süsteem toimib kindlate ja universaalselt järgitud reeglite alusel. Valitsused ei tohiks sekkuda kriminaalõigussüsteemide üksikasjadesse ja kohe kindlasti mitte vahistamismääruste väljastamisse või blokeerimisse. See on prokuröride ja kohtunike pärusmaa. Aga mis juhtub siis, kui Venemaa-sugune riik (praegu või Hiina varsti) otsustab kasutada neid tööriistu teadlikult poliitilisel viisil?

Selle taktika kõige märkimisväärsem ohver on Bill Browder, endine finantsist, kelle kohtujurist Sergei Magnitski peksti 2009. aastal Moskva vanglas surnuks. Härra Browderist on saanud tõsiseltvõetav inimõiguste eestvõitleja ja Kreml on vastanud püüetega sildistada teda tagaotsitavaks kurjategijaks.

Hiljutisel külaskäigul Hispaaniasse vahistas Hispaania politsei ta oma hotellitoas, esitades napisõnalise õigustuse «Interpol–Venemaa». Läks nii, et härra Browder, kellel on suurepärased meediasidemed ja õiguslik tugi, vabastati paari tunni jooksul. Härra Browder viitab Vene riigi seitsmele eelnevale katsele saavutada tema vahistamine ja Moskvale väljaandmine.

Lääs ei ole suutnud sellele vastata. Kas me peaksime üritama Venemaad ja Hiinat Interpolist välja heita? Kas me peaksime muutma viisi, kuidas me selle rahvusvahelise organiga läbi käime? Või peaksime looma uue organisatsiooni riikidele, kes saavad aru seaduse ülimuslikkusest ja järgivad seda?

Ühelegi neist küsimustest pole ilmselgeid või lihtsaid vastuseid. Rahvusvaheline koostöö kriminaalõiguse valdkonnas on alati puudulik. Isegi samameelsete riikide vahel nagu Suurbritannia ja USA võivad erinevused õigussüsteemides ja prokuröri otsustusõiguses viia erimeelsuste ning ägedate poliitiliste vaidlusteni.

On aeg loobuda fantaasiast, et Venemaa ja Hiina on normaalsed riigid, kellega me saame ajada normaalset diplomaatiat. Neid tuleks pidada Põhja-Korea või Iraani sarnasteks paariariikideks. Tõsi, nad on palju suuremad, rikkamad ja paremini ühendatud kui need paariarežiimid.

Meil peavad olema nendega poliitilised kontaktid, kuid meil ei tohiks olla illusioone selle kohta, kellega meil on tegemist: nad on riigid, mis kasutavad inimröövi ja tapmist riikliku poliitika instrumentidena (sama käib paraku ka Saudi Araabia kohta). Nad ei ole huvitatud rahvusvahelise süsteemi reeglite järgimisest, vaid nende reeglite ärakasutamisest ja kuritarvitamisest poliitilistel eesmärkidel.

Ükskord, kui me seda mõistame, on meil võimalus ennast ja oma liitlasi kaitsta.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.