Uus Tallinna vangla.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Kuula artiklit

Ühiskond peaks arenema suunas, kus vangla pole kurjategijate kasvulava, vaid täidab seadusega ette nähtud rolli vabaduskaotust kandvate isikute ümberkasvamises ja soodustab seaduskuulekasse argiellu pöördumist. Tänapäevane kinnipidamisasutus aitab meid edasi, ent kuitahes moodne vangla on lõppeks siiski vaid üks vahend.

Sel nädalal esitletud Tallinna vangla valmides on meil koos Tartu ja Viru vanglaga kolm nüüdisaegset kinnipidamisasutust. Avalikkus ei peaks aga leppima teadmisega, et kinnipeetavaid ümbritseb inimväärne olme ja valvuritel on normaalsed töötingimused, vaid saama vastuse küsimusele, kuidas see ikkagi üldist turvatunnet suurendab.

Kolooniatüüpi vangla on minevik, kuid ikkagi tuleb küsida, kuivõrd on vanglate nüüdisajastamine aidanud lapsi kuritegelikult teelt kõrvale. On inimlik, et vangi mõistetud emad saavad olla lastega, aga kas ka tugistruktuurid toetavad last ja kujundavad tema hoiakuid? Olulisim on kahtlemata kriminaalpreventsioon, kuritegevuse ennetamine. Selleks et poleks üldse vajadust vanglasse sattuda, on kesksel kohal töö laste ja noortega, et vältida kuritegelikule teele sattumist. Ent ka siis, kui vaade läbi trellide on midagi lapseeast tuttavat, ei peaks see olema ühegi lapse eluaegne «karjäär».

Põhjustega, miks tänaval näppavast poisikesest saab täiskasvanuna kuritegeliku jõugu liige, on inimkond alati tegelenud. 1838. aastal avaldas inglise kirjanik Charles Dickens romaani «Oliver Twist», kus kirjeldas ja kritiseeris valitsevaid sotsiaalseid olusid, muide, üpris sarnaseid praegusajaga (tehnoloogia ülikiire areng jne). 180 aastat on möödunud, inimeste elu muutunud, aga probleemid on ikka endised.

Vangla ei tohi olla kurjategijate kasvulava, vaid peab täitma seadusega ette nähtud rolli isikute ümberkasvamises ja soodustama seaduskuulekasse argiellu pöördumist.

Teiseks küsigem, millist rohtu on uued vangimajad pakkunud retsidiivsuse ehk korduvkuritegevuse väljajuurimisele. Kuivõrd teistsugune keskkond ohjeldab kriminaale, kes vanasti iga natukese aja tagant tsoonis sidemeid tugevdasid ning kus pisipätid ühendati paadunud kurjategijate võrgustikesse?

Süüteona käsitletavate tegude määratlemine ning menetlus- ja karistuspraktika erinevad riigiti, mistõttu on Eestit rahvusvahelisse võrdlusesse raske panna. Tänavu juunis justiitsministeeriumis valminud uuringus «Retsidiivsus Eestis 2017» nenditakse, et «vanglas karistuse ära kandnute ja sealt teistel alustel vabanenute retsidiivsuse vahe väheneb aastatega, kuid jääb siiski püsima». Ilmselt avaldavad siin mõju ka uuenenud kinnipidamisasutused, kuid vangla jääb kokkuvõttes ikkagi vanglaks.

Vanglas lapsepõlve veetnud 21-aastase Aleksei lugu tänases Postimehes tõestab kujukalt, et tee kinnipidamisasutusest välja võib osutuda ületamatult keeruliseks. Meie ülesanne peaks olema aidata kaasa, et niisuguseid ummikuid oleks võimalikult vähe. Karistusasutus olgu humaanne, kuid ei pea saama kellegi koduks.