Tõnis Oja: me ei taha Soome palku

Tõnis Oja Foto: Postimees

«Me ei taha Soome palku! Me ei taha Soome palku! Me ei taha Soome palku!» Selliste loosungitega peaksid Stenbocki maja ees ja ma ei tea veel kus skandeerima ja piketeerima need, kes on Väimela kanala, tselluloositehase, Rail Balticu vastu.

Asi ei ole nendes kolmes objektis. Asi on üha kasvavas ettevõtlusvaenulikus keskkonnas, mis Eestis viimastel aastatel vohama on hakanud. Selge, et kõiki töösturite plaane ei saagi lasta algsel kujul, mõnda mitte kunagi, ellu viia. Selleks ju keskkonnauuringuid tehakse ja kohalike inimeste arvamust küsitaksegi. Aga praegu domineerivad meil seisukohad, et ükskõik kus mujal, aga mitte minu tagahoovis, ja see trend süveneb.

Tegelikult olen ka ise väga skeptiline tselluloositehase suhtes, mida projekti kavandajad nimetavad puidurafineerimistehaseks. Esiteks sellepärast, et ebaselge on riskide ja võimaliku tulu suhe. Mulle tundub, et võimaliku kasuga võrreldes on riskid liiga suured. Teiseks ei ole ma eriti kindel eesvedajate võimes see projekt ellu viia. Oli ju plaanitav investeeringute maht, miljard eurot, pea sama suur kui Soome suurima tselluloositehase Äänekoski maksumus, mis oli 1,2 miljardit. Soomlastel on aga tselluloositehaste ehitamisel pikaajaline kogemus ja neid on seal kümneid.

Meie seni selle valdkonna ainsa märkimisväärse investeeringu, Estonian Celli investeeringu maht on suurusjärgu võrra väiksem, aga selle kasumlikuks muutmine osutus väga vaevaliseks.

Seni on Eesti tuntud ühe investorisõbralikuma riigina peaaegu kogu maailmas, kuid viimase aja areng näitab, et ilmselt mitte enam kauaks. Eesti on teravas konkurentsis investeeringute pärast, aga eeliseid meil peaaegu ei ole. Ei ole meil ei suurt tarbijaskonda, ostujõulisest tarbijaskonnast rääkimata. Kliima on kehv ja ühendused muu maailmaga pea olematud. Ainus, mis meil on, on infotehnoloogia kõrge tase riigisektoris ja paljude konkurentriikidega võrreldes investorisõbralikum majanduskeskkond.

Seni on Eesti tuntud ühe investorsõbralikuma riigina peaaegu kogu maailmas, kuid viimase aja areng näitab, et ilmselt mitte enam kauaks.

Kui paar viimast aastat välja jätta, on finantskriisijärgse majanduskasvu mootor Eestis olnud peamiselt sisetarbimine. Eksport on püsinud pigem paigal. Majanduskasv peamiselt tänu siseturule on aga tekitanud mulje, et Eestis energia jäävuse seadus ei kehti ja raha tuleb seinast – palgad lihtsalt kasvavad ja elatustase tõuseb niikuinii.

Paraku see nii ei ole ning varem või hiljem hakkab majanduskasv sõltuma peamiselt välisinvesteeringutest ja ekspordist.

Kanala mittelubamine näitab, et selles Võru vallas investeeringuid ei soovita. Tselluloositehasega seotud uuringutest keeldumine juba eos annab signaali ehk vaid selles tööstusharus, halvemal juhul terves regioonis. Aga kui Rail Balticu vastastel õnnestub see projekt põhja lasta, ei oleks selle tagajärg mitte ainult muu Euroopaga keskkonnasõbralikuma ühenduse ärajäämine, vaid tugev hoop Eesti investeerimiskeskkonnale tervikuna, mis lööks majandusele haava, mida lakuksime ilmselt aastakümneid.