Võnnu piiramine Liivi sõjas venelaste poolt. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Wikipedia

Kalle Kroon meenutab Liivi sõja algust, kui liivimaalased arvasid, et Ivan Julma poolt pealesurutud leping on «formaalne» ja «mittesiduv».

ÜRO koostatud migrantide rändepakti ehk compact-kokkuleppe pooldajate seisukoht on meile tuntud: see ränderaamistiku kokkulepe ei olevat meile õiguslikult siduv, see ei kohustavat meid mitte millekski, ning ikka ja jälle käiakse välja samad välisministeeriumi poolt väänatud tõlkevormelid, mis teistes keeltes on tõlgitud hoopis teisiti. Paktis sisalduv ja nii ka ametlikes ÜRO keeltes tõlgitud mõiste «kohustus» on Eesti välisministeeriumil tõlgitud «pühendumuseks». Siit kumab läbi vana moonakakelmus – lubame küll, aga täita ei kavatse. Petame iseend ja teisi.

Kokkuleppe pooldajate seisukohti jälgides läks mõte esimese asjana ühele protsessile, millest tekkis omalaadne äratundmistunne: see on juba kord olnud, ja on üldteada ka see, milliseid tagajärgi see Eesti alale endaga kaasa tõi. Nimelt tärkas vene suurvürst Ivan Julmal 1550. aastate keskel mõte nõuda Liivimaalt maksu – seda olla juba ammu makstud, kuid maksmine olevat vahepeal katkenud, nüüd tuleb uuesti maksma hakata. Keegi ei tea tänase päevani, mis võis olla nõude aluseks.

Aastal 1556 saadeti maksunõude esitamiseks Tartusse vene saadik Kelar Trepigorjev. Kogunesid Tartu piiskop, tema kantsler, linnanõunikud ja stiftiaadlikud ning pidasid aru, mida sellise nõudega teha. Piiskop koos nõunikega arvas, et maks tuleb lubada ja pitseriga kinnitada. Selle peale vastas Tartu bürjermeister Johan Henk, et tema arust ei tohiks, sest mida on lubatud ja pitseriga kinnitatud, seda tuleb ka pidada, muidu satutavat moskoviidiga hirmsatesse raskustesse.

Paktis sisalduv ja nii ka ametlikes ÜRO keeltes tõlgitud mõiste «kohustus» on Eesti välisministeeriumil tõlgitud «pühendumuseks».

Selle peale vastas piiskopi kantsler Jürgen Holtschur: «Härra bürjermeister, Teil võib küll linadest ja nahkadest paremat arusaamist olla kui säärastest asjadest, moskoviit on tugev ja võiks meile palju kahju tekitada, millest me niipea ei toibuks. Seepärast kinnitame talle maksu lubamise, paneme pitseri alla ja ei pea sellest kinni, tema ei taipa seda, tal pole selleks piisavalt aru. Pärast võtame selle kõik keisri kammerkohtus jälle tagasi.»

Kohustus kinnitatigi. Maksunõue jagati proportsionaalselt üle Liivimaa laiali ja üritati kanda jagatud vastutust. Võeti vastu otsused, mida tegelikult ei suudetud ega kavatsetudki täita. Maks, mille nõude juriidilist alust pole tänase päevani leida ei Eesti, ei Vene ega üldse ühegi maa arhiivis, kinnitati Eesti ala valitsejate poolt ära pettuse eesmärgil lootuses, et ehk läheb paha aeg mööda.

Aga ei läinud mööda. Tulid hoopis uued nõuded, tuli pool sajandit kestnud sõda, mis tõi kaasa terve senise Eesti ala maailmapildi ja ühiskonnakorra kokkuvarisemise, tohutu laastamistöö, nälja, katku ja lõppkokkuvõttes ka eesti rahva viimise väljasuremise äärele.

Käesolevat protsessi jälgides on tunne, et pole midagi uut siin Eesti päikese all.