Oudekki Loone.

FOTO: Jaanus Lensment

Kuula artiklit

Tänane ÜRO ränderaamistik püüab liiga suurt tükki haugata, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Oudekki Loone (Keskerakond).

Ränderaamistik on väärtuste ja poliitiliste eesmärkide kokkulepe. Sellega pannakse paika raamistik, millest lähtuvalt edaspidi juriidilisi norme luua. Ränderaamistikuga ühinevad riigid nõustuvad, et lähtuvad esitatud poliitilisest sihtidest, valides vabalt, kuidas ja milliste meetoditega neid ellu viia. See tähendab, et (im)migratsioonirežiimi ja (im)migratsiooni rolli üle majanduses enam ei vaielda, nii nagu me enam ei vaidle inimõiguste üle või orjapidamise lubamatuse üle. Vabas ühiskonnas tuleb ka väärtusleppeid võtta tõsiselt, see ei ole nõukogude eessõnakirjandus, need on reaalsed lubadused edasisteks poliitikavalikuteks. Seega, Eesti ees seisvaid probleeme on kaks: kas seesugust lepet on üldse vaja ning kas praegu valminud lepe on sobiv.

Esimene küsimus on lihtsam. Ränne on piireületav fenomen, lisaks on üks rändeliik, immigratsioon, otseselt küsimus suveräänseteks riikideks jaotatud maailmakorra ülesehitusest. Seega, teatud kokkuleppeid on vaja. See ei tähenda, et iga suvaline kokkulepe oleks mõistlik, seega teisele küsimusele vastata on keerulisem. Paljudes maailma riikides pole immigratsiooni ja emigratsiooniga seonduvates küsimustes sisepoliitilist üksmeelt, veel enam, ka teadlaste ja filosoofide hulgas ei ole üksmeelt rändemõjude, tekkepõhjuste ja immigratsiooniregulatsioonide mõjude osas.

Tänane ÜRO ränderaamistik püüab seega liiga suurt tükki haugata, kehtestades ühe lähenemise rände ja immigratsiooniküsimustele (jättes teise spetsiifilise rändeliigi, pagulased, hetkeks arutelu alt välja). Keskendutakse rändavale üksikisikute huvidele ja õigustele ning teatud määral rände lähtemaade probleemidele, (vt punktid 12 ja 15) kuid jätab olulise tähelepanuta sihtriigis paikselt elavad üksikisikud ja sihtriikide kogukonnad ning majanduslikud klassid. Selle tulemuseks on paraku vildakas poliitiline programm, mis ei pruugi kaasa tuua paremini reguleeritud rändeolukorda või kõikide rahvaste jõukuse kasvu, vaatamata soovunelmatele.

Ränderaamistik deklareerib ka, et «me tunnistame, et see (ränne) on olnud jõukuse, innovatsiooni ja kestliku arengu allikas meie üleilmastunud maailmas» (punkt 8). Pole selge, kas see on faktiliselt tõsi. On väga raske, kui mitte võimatu, leida maailmast mõnda riiki, kus on toimunud areng, innovatsioon ja jõukuse tõus peamiselt tänu rändele (kuigi leidub riike, kes on saavutanud arengu ja heaolu vaatama immigratsioonile). Põhja-Ameerika koloniseerimist immigratsiooniks muidugi pidada ei saa, see oli riigita ala koloniseerimine. Seesugust olukorda tänases maailmas ei leidu, kõik paigad on jagatud suveräänseteks riikideks. Rääkimata sellest, et kolonialismi samuti ei ole põhjust väärtuslikuks poliitikaks pidada – ning arvestades kogu Põhja-Ameerika koloniseerimisega kaasnenud vägivalda ning inimkannatusi, on raske arvata, et ränderaamistiku kirjutajad just seda hea eeskujuna silmas pidasid. Küllalt lihtne on aga osutada riikidele, kelle areng kannatab emigratsiooni tõttu, alates ajude äravoolu fenomenist (Tansaania või Keenia arstiabi kättesaadavus on väga madal) või ka üldisest tööjõu suurest äravoolust tuleneva arengu aeglustumise all (Moldova). Kui kõige kasumlikum on eksportida tööjõudu, siis majandused sellele spetsialiseeruvadki – niisugustes oludes muidugi ei saa arengust või jõukuse kasvust kõnelda.

On väga raske, kui mitte võimatu, leida maailmast mõnda riiki, kus on toimunud areng, innovatsioon ja jõukuse tõus peamiselt tänu rändele. 

Leidub ka väga konservatiivse sisserändepoliitikaga rikas ja arenenud tööstusriik Jaapan. Tihe pendelränne, kus migrant ei ela püsivalt ei lähte- ega sihtriigis, eksisteerib umbes alates 1990. aastatest ning selle efekte arengule ja rahvaste rikkusele hakkame alles praegu nägema, selle kohta ajaloolist teadmist ei ole. Muidugi, pole vaja unustada, et üksikud immigrandid ja nende perekonnad võivad rändest kasu saada ja tihti saavadki.

Rändelepe eksib ka läbilipsavas eelduses, et ebaregulaarne immigratsioon tuleneb «meeleheitest ja halvenevast keskkonnast», paljud rändeuurijad on juhtinud tähelepanu fenomenile, et emigrandid ei ole sugugi mitte meeleheitel vaeste inimeste hord, otsimas parimat elu (nii nagu pagulased), vaid lähteriigi keskklass, kellel on vahendeid rändamiseks ja kes saavad nii parandada oma suhtelist positsiooni jõukuseredelil. Seega, emigratsioon ei tulene mitte niivõrd arengu puudumisest, vaid on omane teatud ühiskondlikule arengutasemele (kõige vaesemad inimesed kõige vaesematest riikidest emigreeruvad vähe).

ÜRO rändedokument rõhutab rände kui fenomeni kasulikkust «kõigile», kui vaid immigrantidele pakutakse võrdseid sotsiaalseid hüvesid vastuvõtva riigi kohalikega ning välditakse ksenofoobiat. See on tegelikult problemaatiline. Sisserändest võidavad kindlasti need ettevõtjad, kes kasutavad tööjõuintensiivset tootmist, suurest tööjõupakkumisest võidavad kõik kapitali esindajad: see võimaldab palku madalamal hoida. Eriti oludes, mida kirjeldab rändeleppe punkt 21, mis püüab luua võimalikult paindlikku rahvusvahelist tööturgu.

Näiteks lubatakse «pühenduda sellele, et kohandada seadusliku rände võimalusi viisil, mis lihtsustab tööjõu liikuvust» või «vaadata läbi ja muuta olemasolevaid seadusliku rände võimalusi eesmärgiga optimeerida oskuste ühitamist tööturgudel, reageerida tegelikule demograafilisele olukorrale ning arenguprobleemidele ja -võimalustele kooskõlas kohaliku ja riigi tööturu nõudmistega ja oskuste pakkumisega» ja «töötada migrantidele välja paindlikud, õigustel põhinevad ja sooküsimusi arvesse võtvad tööjõu liikuvuse kavad kooskõlas kohaliku ja riigi tööturu vajadustega ja oskuste pakkumisega kõigil oskuste tasanditel, sealhulgas ajutised, hooajalised, korduv- ja kiirprogrammid valdkondades, kus esineb tööjõu puudus, pakkudes paindlikke, muudetavaid ja mittediskrimineerivaid viisa- ja loavõimalusi». Inimkeelde tõlkides tähendab see: muudame seadusandlust, et lihtsustada immigranttööjõu kasutamist vastavalt ettevõtjate vajadusele, suurendada ajutist rännet, vältimaks struktuuriliste muutuste vajadust rände sihtmaades. Ühesõnaga, selmet püüelda täistööhõive, innovatsiooni, riigipoolse nõudluse juhtimise poole sihtmaades, valitakse majandusolukordade lahendamiseks tööjõupakkumise suurendamine.

Miks peaks ostma ekskavaatori ja maksma kallile ning väljaõppinud ekskavaatorijuhile, kui sada meest labidatega teevad sellesama töö odavamalt ära. 

See on muidugi halb uudis sihtmaades juba kohal olevale tööjõule (nagu Eesti töötajad juba oma nahal Ukraina odavat konkurentsi peavad taluma). See tähendab aga ka tööjõu organiseerimise raskusi, mitte ainult keele- ja kultuurierinevuste tõttu, aga organiseerumine kasvõi ametiühingutesse võtab alati aega, mida rohkem on uusi töötajaid, seda keerukamaks protsess muutub. Mida rohkem on tööjõud vabalt kättesaadav, seda vähem on ettevõtetel motivatsiooni panustada kas otseselt või maksude teel innovatsiooni ja haridussüsteemi sihtriigis – töötajad on ju niigi juba kättesaadavad. Miks peaks ostma ekskavaatori ja maksma kallile ning väljaõppinud ekskavaatorijuhile, kui sada meest labidatega teevad sellesama töö odavamalt ära. Pidevas liikumises oleva immigranttööjõu eksistents on kindlasti jõukuse allikaks mõnele suurettevõttele, kuid teeb elu raskemaks ja vaesemaks töötajatel ja väikeettevõtjatel.

Loomulikult peaksid õiglased ühiskonnad kohtlema inimesi, immigrante või mitte, võrdselt, muidugi tuleb vastuvõetud immigrandile pakkuda samasugust sotsiaalset kaitset nagu kohalikele (ja pikas perspektiivis luua võimalus saada kodanikuks, miski, millest ränderaamistik mööda läheb). Kuid iga individuaalse riigi ressursid on piiratud, nii võimaluses pakkuda arstiabi kui kooliharidust, vabast maast kõnelemata. Immigrandid vajavad sotsiaalset tuge kohe sisenemisel, kuid nende võimalik panus tekib ajaga. See tähendab, et riikidel peab olema selge võimalus piirata immigratsiooni ressursside alusel (Eesti madal immigratsioonikvoot on üheks näiteks). Rändeleppe üldine lähenemine, mis näeb ette võimalikult paindlikku rännet ja regulaarse rände hõlbustamist, läheb muidugi selle piiramispõhimõttega vastuollu – seega tuleneb kirjapandust võimalik tulevik, kus hõlbustatud rände tagajärjel vähenevad ühtlaselt kõigi inimeste sotsiaalsed tagatised, nii kohalolevate kui sisserändajate.

Karmide immigratsioonipiirangute tulem võib muidugi olla suurenev ebaregulaarne immigratsioon, siis kui riigid piire sulgedes ei tee tööturureforme. Kuid vastus «hõlbustame siis sisserännet, sest rändesurve on nagunii» pole ainus võimalik ega ka parim vastus. Ebaregulaarset migratsiooni (ja migratsioonisurvet üldse) vähendab ka täistööhõivepoliitika, koos töökohtade mehhaniseerimisega.

Ühesõnaga, immigratsioonist tõusev kasu ei ole ühiskondadele ühtlane, immigratsiooniga kaasnevad kulud vastuvõtvale ühiskonnale, immigratsiooni mõju sõltub ka riikide majanduslikust ülesehitusest, tööturu toimimise viisist, riikide majanduspoliitikast. Arvatavasti «üks suurus kõigile» lahendus rändepoliitikas ei pruugi olla õige. Seetõttu on eriti oluline, et riigid jääksid suveräänseks, otsustades, kas neile on parasjagu kasulik vähene või suur immigratsioon, kas soovitakse piire sootuks sulgeda või maksimaalselt avada ja kas ebaseadusliku rändega võideldakse viisarežiimide paindlikustamise või kohalikele inimestele töö ja hariduse tagamisega.

Rahvusvaheline kogukond võiks tänastes oludes tõepoolt jõuda aga kokkuleppele ühise vaenlase osas – selleks on organiseeritud kuritegevus, inimeste-, relvade ja narkootikumide smugeldajad, kes teenivad raha teiste surmade ja kannatuste pealt. Selle võitluse jaoks on ränderaamistikus tõesti mõni hea alus olemas.