Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2018/11/20/11589247t1haad0.jpg)
Eesti meediat on ikka kombeks siunata – eks ma hiljem veidi siuna ka, ärge muretsege –, küll olevat see kallutatud, kellegi teenistuses või lihtsalt ära ostetud. Kuid nädalavahetuse kajastus Läti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul oli hea. Jätkus nii ajalugu, meeleolu kui ka kaasaega.
Iseäranis meelepärane oli Mati Lauri kirjutis Postimehe AKs (AK, 17.11), kus ta tõi välja Eesti ja Läti ajaloolised sarnasused ja tegelikult ka lähiajaloo kokkulangevused. Siit edasi tõukubki mõte, et poliitiliselt on Läti meiega kõige sarnasem riik – suur vene vähemus, Venemaa naabrus, samal ajal kuulumine ELi ja NATOsse (see oli ka Lauri artiklis) ja jagatud ajaloolised kogemused (Vabadussõda, Nõukogude okupatsioon jpm), mistap peaks olema Lätiga kõige lihtsam koostööd teha. Keeleliselt ja kultuuriliselt on meile lähedam Soome, aga Soome ei kuulu NATOsse ega ole seal suurt vene vähemust – need on ka kohad, kus Soomega aeg-ajalt nagelemist tekib. Lätile ei pea seletama asju, mida teistele riikidele tuleb aeg-ajalt ikka üle korrata.
Nii hea, kui see meediakajastus Läti kohta nädalavahetusel oligi, jääb see paraku episoodiliseks. Me võiksime teada Läti kohta rohkem. Praegu teame midagi Läti kohta peamiselt tänu ERRile ja Ragnar Kondile, kes nädalas mitu korda käib Lätist uudiseid tegemas. Edasi valitseb suuresti tühjus. Eks oma osa ole siin ka keelebarjääril – naabritega naabri keeles ei suuda me suhelda. Paraku käib alla keeleoskus ka teises suunas ehk siis asjaolu, et noorem põlvkond suhtleb soomlastega enamasti inglise keeles. Kuid läti keelega on asi veelgi nutusem. Võib ka öelda, et nõukaajal oli Lätis lingua franca vene, praegu laias laastus inglise keel.
Ometi eestlased Lätis käivad. Jah, enamasti alkoholi ostmas, aga nüüd on nad tühjaks ostnud ka IKEA. Kuid nad käivad seal ka muul eesmärgil. Kõigest sellest teame äärmiselt vähe. Meedia ülesanne peaks olema kajastada eestlastega toimuvat, seda eriti naabrite juures. Kuid pole meie meedial korrespondente ei Soomes ega Lätis (Kond on ERRi Valgamaa korrespondent). Soomes elab ja töötab (eri hinnanguil) 50 000 – 100 000 eestlast, see oleks maksimaalselt Tartu jagu inimesi. Kas keegi kujutaks ette olukorda, kus Tartus poleks korrespondenti?
Lätis pole nii palju eestlasi kui Soomes, kuid Schengeni viisaruumi ja odavama alkoholi tõttu on Lätis käimine päris vilkaks muutunud. See on elu rohujuuretasandil, kuid kas me teame midagi läti kirjandusest, filmist, kunstist jne. Erialainimesed kindlasti teavad, aga kas ka laiad massid? Me oleme ise eestlastena väga rõõmsad, kui keegi kuskil mainib Eestit või teab mõnda eestlast, aga ise võiksime ka rohkem pingutada, et Läti ja Soome kohta rohkem teada saada.
Mõni võib ju küsida, miks seda vaja on? Et kogemusi jagada ja mitte jalgratast leiutada. Nii Soomes kui ka Lätis on tehtud asju, millest võiksime õppust võtta ja loomulikult valada õpitu Eesti oludesse, sest sajaprotsendiline kopeerimine pole kunagi hea. Kuid esmalt peaksime ikka teadma, et need asjad üldse olemas on.
Julgen pakkuda ka seda, et lood Lätist ja Soomest on lihtsalt huvitavad, see asjaolu peaks olema igasuguse ajakirjanduse aluseks. Mind küll huvitab, kuidas läheb eestlastel Soomes ja mis juhtub Lätis. Tegelikult on siin hulk teemasid, kust Eesti ajakirjandus leiaks endale materjali. Jutt ei käi üksnes poliitikast.
Põhisõnum meie naabrite sajandivanuse omariikluse puhul on muidugi see, et kui läheb hästi Soomel ja Lätil, läheb hästi ka meil. Sestap tasubki teada, kuidas neil läheb.