Läti 100 tähistamine Riias.

FOTO: Joakim Klementi/Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Eesti meediat on ikka kombeks siunata – eks ma hiljem veidi siuna ka, ärge muretsege –, küll olevat see kallutatud, kellegi teenistuses või lihtsalt ära ostetud. Kuid nädalavahetuse kajastus Läti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul oli hea. Jätkus nii ajalugu, meeleolu kui ka kaasaega.

Iseäranis meelepärane oli Mati Lauri kirjutis Postimehe AKs (AK, 17.11), kus ta tõi välja Eesti ja Läti ajaloolised sarnasused ja tegelikult ka lähiajaloo kokkulangevused. Siit edasi tõukubki mõte, et poliitiliselt on Läti meiega kõige sarnasem riik – suur vene vähemus, Venemaa naabrus, samal ajal kuulumine ELi ja NATOsse (see oli ka Lauri artiklis) ja jagatud ajaloolised kogemused (Vabadussõda, Nõukogude okupatsioon jpm), mistap peaks olema Lätiga kõige lihtsam koostööd teha. Keeleliselt ja kultuuriliselt on meile lähedam Soome, aga Soome ei kuulu NATOsse ega ole seal suurt vene vähemust – need on ka kohad, kus Soomega aeg-ajalt nagelemist tekib. Lätile ei pea seletama asju, mida teistele riikidele tuleb aeg-ajalt ikka üle korrata.

Nii hea, kui see meediakajastus Läti kohta nädalavahetusel oligi, jääb see paraku episoodiliseks. Me võiksime teada Läti kohta rohkem. Praegu teame midagi Läti kohta peamiselt tänu ERRile ja Ragnar Kondile, kes nädalas mitu korda käib Lätist uudiseid tegemas. Edasi valitseb suuresti tühjus. Eks oma osa ole siin ka keelebarjääril – naabritega naabri keeles ei suuda me suhelda. Paraku käib alla keeleoskus ka teises suunas ehk siis asjaolu, et noorem põlvkond suhtleb soomlastega enamasti inglise keeles. Kuid läti keelega on asi veelgi nutusem. Võib ka öelda, et nõukaajal oli Lätis lingua franca vene, praegu laias laastus inglise keel.