Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/20/11589226t1haf26.jpg)
Tänasel riigieelarve teisel lugemisel on õige koht, kus valitsuse aktsiisipoliitika vead ära parandada, kirjutab endine peaminister, riigikogu liige Taavi Rõivas (Reformierakond).
Üheksa aasta jooksul kolme valitsust juhtinud Andrus Ansip pidas hiljuti ühel konverentsil tähelepanuväärse ettekande. Endale iseloomulikult fakte ja argumente ladudes joonistas ta igale kuulajale arusaadava pildi, mille üheks osaks oli väide, et parajasti ametisolev valitsus ei ole võimalikeks tulevasteks kriisideks valmistunud.
Jutt ei käinud rändeleppekriisist, vaid majanduskriisist, mis meid kõiki otseselt mõjutaks. Põhjuseks tõi Ansip reservide järsu vähenemise, käpardliku aktsiisipoliitika ning mitmed ebamõistlikud maksutõusud.
Ansipi küsimus «kes kurat tõstis õlleaktsiisi 70 protsenti?» osutus torkeks herilasepessa – nii peaminister, välisminister, majandusminister kui paljud teised koalitsioonipoliitikud on võtnud sõnavõttu kommenteerida ja kurjalt kritiseerida. Kes nõuab Ansipi viivitamatut tagasiastumist, kes näeb öeldus Ansipi soovi taas peaministriks pürgida, kes süüdistab Reformierakonda õlletootjate huvide esindamises.
Isegi Marika Tuus-Laul elavnes ja tõi välja oma vana mantra «aga vaadake, mida te ise teinud olete kõigi nende aastate jooksul!». Aga – nagu valitsuse liikmetegi puhul juba jupp aega tavaks – ei sõnagi asjast, rääkimata konkreetsest vastusest küsimusele.
Loomulikult teame me kõik vastust Ansipi küsimusele. Pöörane 70-protsendine (õlle)aktsiisi tõus leidis aset suvel 2017 ning selle autoriks ei olnud mitte niivõrd innuka alkoholismivastase võitluse pidajana autorsust endale taotlenud Jevgeni Ossinovski, vaid Jüri Ratase juhitav valitsus in corpore. Sellised otsused ei saa kunagi sündida ühe või teise ministri soolona, see on valitsuse konsensuse ning valitsusliidu truu hääletuse tulemus. Või – nagu mu emakeeleõpetaja mind siinkohal parandaks – tagajärg.
Süüdi on kindlasti keegi muu!
Stopp, see oli Rõivas...
Tegelikult on Ansipi viidatud 70 protsenti vaid üks, kuigi tõeliselt tähelepanuväärne, aktsiisitõus mitmest Ratase valitsuse ajal tehtust. Õnneks on kõik numbrid avalikud ja kontrollitavad: Ratase ametiaja alguses oli õlleaktsiisi määr 8,30 ning praeguseks on see tõusnud 16,92ni. Lihtne tehe näitab, et aktsiisimäär on vähem kui kahe aastaga kasvanud üle kahe korra ehk 104 protsenti.
See on nüüd see koht, kus nii eelmises valitsuses rahandusministri ametit pidanud IRL (praegune Isamaa), eelmise valitsuse kõigi otsuste juures olnud sotsid, kui otse loomulikult toonane opositsioonierakond Keskerakond ütleb: «Stopp, see oli Rõivas, kes alustas aktsiisitõusu!»
Sellest emotsionaalsest hüüatusest vastab osa tõele – ka minu juhitud valitsuste ajal tõsteti õlleaktsiisi, aga viis (!) korda aeglasemas tempos ehk kolme aasta peale kokku 32 protsenti. Eurodes mõõdetuna on vahe veelgi märgatavam: Ratase ajal 8,62 eurot kahe aastaga ning Rõivase ajal 2,02 eurot kolme aastaga.
Ei ole imestada, et maksud otsustasid Lätti sõita, piirikaubandus enam kui kümnekordistuda (Eesti inimesed ostavad rahandusministeeriumi andmetel peaaegu iga kolmanda pudeli Lätist!) ning maksulaekumine kolinal kukkuda.
Ei ole ilmselt ka juhus, et Eestis ööbivate Soome turistide arv on aastases võrdluses kukkunud terve kümnendiku ning tänavu kümne kuuga on Tallinna-Helsingi laevade täitumus vähenenud 155 000 reisikorra võrra. Mida see tähendab Eesti hotellidele, restoranidele ja kauplustele, võime igaüks aimata.
Tegu on üüratult suurte summadega. Liiga suurtega, et ametisolev peaminister saaks oma tavapärase teemast mööda vastamisega jutu mujale viia.
On üksjagu paradoksaalne, et nii 2017. kui 2018. aastal laekub oluliselt kõrgemate määrade juures absoluutarvudes vähem eelarvetulu kui 2016. aastal. Eelarve tulupoolele prognoositud (ning reaalseteks kuludeks ärakasutatud) summadest on 2017. ja 2018. aastal kokku laekumata jäänud enam kui 330 miljonit eurot. See on rohkem kui 250 eurot iga Eesti elaniku kohta. Ligikaudu sama palju kui neljarajaline tee Mäost Tartuni või neli ERMi.
Näiteid võib tuua lõpmatult, aga me kõik mõistame, et tegu on üüratult suurte summadega. Liiga suurtega, et ametisolev peaminister saaks oma tavapärase teemast mööda vastamisega jutu mujale viia. Liiga suurte summadega, et öelda: «aga vaadake, mis te ise tegite».
Eksib ka viinatootjaid esindav Janek Kalvi, kes väitis hiljutises intervjuus (PM 16.11) teadvat, et kui Rõivas oleks tänaseni peaminister, siis tõstaks ta aktsiisid praeguselt tasemelt veelgi kõrgemale. Ega ikka ei tõstaks küll, hoopis langetaks!
Me võime mõista viinatootjate väikest kahjurõõmu õllesektori ränga koorma üle, aga täiesti tendentslik on öelda, et seaduses olnud 10 protsenti aktsiisitõusu jätkuks ka pärast vahepealset kahekordistamist. Reformierakond oli 2016. aasta lõpus aktsiisitõusu viiekordsele kiirendamisele jäigalt vastu ja oleme ka praegu.
Kallis kingitus Lätile
Meie poliitikat ei pea aimama viinatöösturi sõnavõtust, vaid esitatud eelnõust ja riigieelarve parandusettepanekust, mille Reformierakond tegi: langetada alkoholi aktsiisimäärad 2016. aasta tasemele. Tagasi aega, kui tarbimine vähenes, aktsiisi laekus ja piirikaubandus oli vaevu kümnendik tänasest. Ekspertide hinnangul tooks see eelarvesse kuni 100 miljonit eurot aastas lisaks ning muudaks mõne aasta jooksul mõttetuks ka rahvusliku alkoholiturismi lõunasuunal.
Ehk on aeg ka õlle- ja viinatootjatel oma ajalooline vaenukirves maha matta ning ühiselt mõelda, kuidas osa maksutulust ka Eestisse jätta? Läti on meile kallis küll (eriti saab seda öelda täna, Läti 100. sünnipäeval), aga sadadesse miljonitesse ulatuv ja järjest kasvav kingitus käib Eesti maksumaksjatele lihtsalt üle jõu.
Valitsemine tähendab alati ka vastutamist ning vajadusel vigade tunnistamist. Usun, et kogu opositsioon on valmis väiklase näpuganäitamise unustama ning ühiselt lahenduse leidmise nimel maha istuma. Omavahelises vestluses on kõikide valitsuserakondade esindajad tunnistanud, et aktsiisi kahekordistamine paari aastaga oli liiast. Seda avalikult tunnistamast on takistanud pigem egod kui argumendid.